Koduväi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Nii vaataski viiuli ja vaeselapsega mees ringi ja tema kerglane pilk jäi peatuma peretütrel Emilial, väga priskel ja valgetverd neiul. Saigi sellest väga valgetverd peretütrest võõrasema väga mustaverd ja tõmmu nahaga vaeselelapsele. Võõrasema otsekui muinasjutu mõõdu järgi, ainult selle vahega, et ilusates muinasjuttudes on kõik kurjad võõrasemad süsimustad ja head vaesedlapsed heledatverd. Aga see polnudki ilus muinaslugu, otse vastupidi. Nelja-aastasena pandi poiss seakarja. Oh, uni oli nii magus, kõht nii tühi, emis nii tige ja vihm nii külm! Kui isa katsus lapse eest välja astuda, löödi tema astumine väga järsult tagasi: "Kes siis koduväi sõna peab kuulma? Ise talusse sööma tulnud ja veel logardigi kaasa toonud." (lk 9-10)
  • Selles paigas oli tol ajal naljakas keelekomme: poisslaps oli ikka poiss, aga tütarlast nimetati lihtsalt ja halvustavalt latseks. Moonakatel, sulastel ja muul kehval rahval oli ju tõesti ükskõik, kas uus kroonualam oli poiss või laits. Aga peremehed panid sellele vahele suurt rõhku ja noorikust, kellel olid ainult tütred, öeldi väga halvakspanevalt, et "sel ju ainult latsevirakad, no kellele see peremees niimoodi talu peab parandama... juhtub koduväi ka veel vaese rahva seast, siis on kõik see varanduse kokkukraapimine nagu maha visatud..." (lk 21-22)