Kirikukellad lõid ikka edasi. Sevastjanov ja väike Zoja läksid veel noorteklubisse ja kuulasid vaidlust: "Kas kommunistlik noor võib süüa kulitši." Jõuti otsusele, et ei või, aga järgmisel päeval sõi Sevastjanov kulitši kodus ja tädi Manja juures ja Vanja Jakovenko juures ja väikese Zoja juures - igas majas peeti lihavõtteid, kui ei pidanud vanemad, siis pidasid vanaemad ja vanaisad... Sevastjanov ei olnud kahe isanda teener, tal oli lihtsalt kõht alati tühi ja maitsev söök oli tema elus haruldane asi. (lk 12-13)
"Mida teie arvate," küsis väike Zoja, "me vaidlesime terve päeva: kas inimene teeb tööd selleks, et elada, või elab ta selleks, et tööd teha?"
Suur Zoja ütles viljapead näksides:
"Minu arvates teeb ta tööd selleks, et elada."
"Mina arvan sedasama!" ütles Ljonka Egerstrom, kes ikka veel keerles suure Zoja ümber ja oli igas asjas temaga ühel nõul.
"Mis kommunistlik noor sa siis oled!" ütles väike Zoja tasakesi ja tal jäi üürikeseks ajaks hing pahameele pärast kinni. "Mis kommunistlik noor sa oled, kui sa nii arvad!" (lk 31)
Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21
