Krista Kodres

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Krista Kodres, 2013.

Krista Kodres (kuni 1979. aastani Krista Saar; sündinud 15. oktoobril 1957 Tallinnas) on eesti kunstiajaloolane ja ujuja.

Intervjuud[muuda]

  • Kunstiajaloo erialal on olnud mitmeid katkestusi. Nõukogude aeg oli väga õnnetu eriala suletuse tõttu, vähemalt Eestisse eriti ei jõudnud uuemat erialast diskussiooni. Seejärel taasalustamine, kunstiajalooõpetuse raskuskeskme Tallinna jõudmine 1990ndatel. Praegu on kunstiteadus distsiplinaarse muutumise teel, nii nagu on kogu aeg olnud, aga saame ise teha oma valikud. Eks see mineviku taak mõnikord kummitab, aga mõnikord ei kummita ka.
  • See oli Wilhelm Worringer, kes ütles, et kunstiteadlane on kunsti kärneriks, on kunstiaednik. Kunstiajaloolane, kunstiteadlane, kunstikriitik ja kuraator hoolitsevad kõik selle eest, et kaootilisel kunstiväljal kunsti sorteerida ja pakendada arusaadavasse sõnalisse vormi.
  • Me räägime muudkui kunstist, aga ei räägi sellest, et meie peamine tööriist on keel, see peab väärima senisest palju enam tähelepanu. Kuid midagi uurides, kritiseerides ja ka näitusi kureerides tuleb rohkem esitada küsimusi, näiteks "mida ma teen?", "miks ma seda teen?" ja "kuidas ma seda teen?".
  • Me ise tuleme kogu aeg objektide juurde tagasi, millest keegi on juba kunagi kirjutanud ja kirjutame neist omal moel. Me valime kaugemast või lähemast ajaloost nimelt neid objekte, mis kõnetavad. Teosed tulevad üha uuesti tagasi ja me kirjutame neist, aga mitte ainult neist, sest me kirjutame tõlgendustesse sisse iseennast. Kunsti mõistmisel mängib kaasa meie enda aeg.
  • [---] 1990ndatest sai hakata kirjutama sotsiaalset kunstiajalugu, mida me enne ideoloogilistel põhjustel ei saanud. 1990ndatel õitses läänes nn new art history, kus keskenduti kunstiteoste sidumisele sotsiaalse ja ideoloogilise keskkonnaga. Ka 2007. aastal toimunud kunstiteadlaste ühingu aastakonverentsil "Kuhu lähed, eesti kunstiteadus?" keskenduti veel samale, s.t miks ei tõlgendata kunsti selle sotsio-ideoloogilist konteksti arvestades. Muu hulgas tauniti kunstiteaduse enda vähest refleksiivust, tähelepanu iseenda tõlgenduste rahvuslikule kallutatusele ja näiteks ka pimedale neomarksistliku vaateviisi eitusele. Seega peeti kontekstilisi seoseid mõnda aega tähtsamaks kui tõlgenduse lähtumist teosest endast. Nüüd tunneme juba puudust pildianalüüsist.
  • On vaja distsipliine, mis toovad üha enam keerulisemat maailma oma uurimisobjektide kaudu esile, sõnastavad seda. See vajab koolitatud silma ja teadmisi. Eks humanitaaria erialad tekkisidki seetõttu, et ühiskond muutus keerukamaks ja oli vaja hakata eritlema sfääre, andma neile ja nende kaudu olemasolevale tähendusi.
  • Peale kunstiajaloos orienteerumise annab kunstiteadus võimaluse eri aegade kunstist, omaaegsest elust ja maailmast ka emotsionaalselt osa saada. Usun, et kunstis on nii palju sellist, mis teeb tõesti rõõmu, ja kunstiteoseid tõlgendades, sõnastades – neid ikka ja jälle näidates, mida teevad kolleegid muuseumis ju kogu aeg – on võimalik ka emotsionaalset laengut võimendada. Just nimelt kunst, mis meid oma visuaalse energiaga köidab, toimib nii. Kunsti emotsionaalne kogemine võimendub, mida rohkem oleme selleks ette valmistatud.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel