Mine sisu juurde

Laiskade maa

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus)
  • Tondinahkade maa oli lopsaka taimestikuga, vihmavärske ning õitest kirev. Tondinahad pidasid oma elupaika ilusaks ja küllap neil oli õigus. Ka iseenda välimus meeldis neile. Keegi ei kõigutanud nende usku oma kaunidusse. Kiskjad, kes öösiti eemal mägedes jahti pidasid ja ao eel mereranda võitluse kuumust maha jahutama tulid, ei pannud magavaid tondinahku tähelegi. Vari või tondinahk — see paistis kõrvalistele silmadele üks ja sama. Hallid nad olid, hämarusega ühte värvi, just nagu oleks kiirustav tondikari siit läbi vuhisenud ja tülikad kasukad muru peale laiali loopinud. (lk 6)
  • Kui ürgajal maid ja meresid jagatud, seisnud elusolendid hoolega järjekorras, et oma tulevasest kodupaigast mitte ilma jääda. Kõik kivised künkad, liivased kõrbed, mädasood ja lumelagendikud, metsatihnikud ja kaljulõhed, ookeanisügavused ning ojakaldad määrati kellelegi elamiseks. Teised olnud oma õnne juhuse pärast ärevil, ainult tondinahad ei võtnud üldisest sagimisest ega trügimisest osa. Nemad põõnanud rahumeeli päikesepaistel, tulgu mis tuleb. Kõikide üllatuseks selgus, et voostritel vedas hullupööra. Jagajad teinud teatavaks, et vedelvorstid surevad muidu välja, kui neile parimat maanurka ei anta. Kuidas aga saaks nobedate ning virkade nobedust ja virkust mõõta, kui üleüldse laisku ja loodreid poleks? Eks maailma täiuse nimel otsustatigi lorud tondinahad külluslikul maalapil hinges hoida. (lk 6-7)
  • Tondinahad lamasid ristseliti rohu peal ja hoidsid keelt suust väljas. Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.
Elu oli lihtsalt magus.
Musttuhat mesilast tiirutas ringi — lausa pilv, mis kippus päikest varjutama. Tondinahad pikutasid pehme rohu peal, suu lahti ja silmad kinni, ega pööranud sellele mingit tähelepanu, et putukad on nii suureks parveks kogunenud. Mesilinnud ruttasid koormast vabanema, nagu valmistuksid nad pikaks lennuks.
Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega. (lk 14)