Minule kui naissoost muusikule läheb hinge Eestis lokkav šovinism. Eesti muusikas on liiga vähe naisi. Ma pean silmas, kes päriselt on muusikud – jah, isegi lauljad on muusikud –, mitte lihtsalt ei tegele mingite ripsmetutikute ja Instagramiga.
Lastemuusikakoolid on tüdrukuid täis, aga kuhu nad hiljem kaovad? Instrumentaliste peaaegu ju polegi – ainult džässis, folgis ja klassikas. Isegi džässis võiks neid palju rohkem olla. Aga kus on nad rokis ja popis? Kitarristid, trummarid, klahvinaised, bassistid – ühe käe sõrmedel tuleb midagi ja tase pole just kiita. Miks see nii on? Kas tõesti naine on kehvem muusik või pole muusikabisnis ja võitlus hierarhias lihtsalt naismuusiku "loomuses"? Tahaks praegu kasutada väga vänget sõna.
