Ludvig Juht

Ludvig Juht (ka Ludvig Aleksander Juht; 24. juuli 1894 Väägvere – 20. jaanuar 1957 Boston) oli eesti kontrabassimängija.

Tema kohta

• Kui solistid kontrabassi alal olid enne Juhti väiksematel kolme keelega pillidel mänginud, siis Juht mängis suurel nelja keelega pillil, mida harilikult ka orkestris kasutati. Ta mänguriist oli pealegi veel eelajalooline, a. 1679 Cremonas tehtud, mis oli midagi väga haruldast olemasolevate keelpillide alal. Ja kontrabass kui solisti mänguriist üldse.

Johannes Brahmsi papa, kes oli ise kontrabassimängija, olevat väljendanud, et kontrabassi kui pilli eriomadus on just see, et sellega pole võimalik mitte iial puhast heli saavutada.

Nüüd ilmus kohale Ludvig Juht, andis oma esimese kontserdi Stokholmi Kontserdimaja suures saalis, ja tuli, nägi ja võitis. Tol ajal oli Stokholmis veel 7—8 päevalehte. Kõikide lehtede muusikaarvustajad leidsid ainult ülistus- ja kiidusõnu Ludvig Juhi, ta pilli ja ta repertuaari kohta. Repertuaar oli Eccles, Corelli ja Mattheson, Sibelius ja Eduard Oja. Vaesele pagulashingele oli see suureks lohutuseks, sest siiani oli vaevalt juhtunud, et Rootsi päevalehed positiivselt sõna võtsid kellegi kohta, kes oli eesti kännust ja soost sündinud... (lk 102)

• Ludvig Juhi turnee lõpetuseks korraldati Stokholmis lahkumisõhtu, kus ta ainult eestlastele mängis. Teatrimees Rein Andre, kes oli õhtu sisulise osa korraldaja, pöördus veel minu poole, et õhtu sissejuhatuseks luuletust saada.

Ma ei ole just kunagi tellitud luuletustega õnnestunud ja mitte ka sellel korral. Kirjutasin muidugi midagi, sest et oli tarvis — "maailm me ümber on kõle ja hall, / su süda tuksub veel soojalt" või midagi taolist äärmiselt konventsionaalset. Andre lükkas selle täie õigusega tagasi ja küsis Lepiku käest. Lepik siis kirjutaski proloogi, millega Juhi tänu- ja lahkumisõhtu avati. Ma usun, et Lepik luges selle ise ka ette:

Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.

Sellest sai hiljem Lepiku uue luuletuskogu "Mängumees" nimiluuletus. Luuletuse sisu oli nimelt see, et "jäid külas suletuks uksed,/ ainult kodutud tulid mäelt..."

Ludvig Juht lahkus, sõitis tagasi Ameerikasse, ja elu läks edasi oma hallikirja koes.

• Raimond Kolk, ""Tuulisui" ja teised", rmt: "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992, lk 103