Oma mänedžeride korduvaks meelehärmiks olin veetnud suurema osa oma täiskasvanueast, pannes kõik oma äritulud kohe, kui olin kulud katnud, järgmisse plaadisalvestusse või kunstiprojekti. Oma rokkiva ja rolliva karjääri käigus olin olnud rikas, vaene ja nende vahepeal... ja ei pööranud jooksvale kontoseisule kunagi erilist tähelepanu, kuni ma just päris pennitu polnud, mida aeg-ajalt siiski juhtus tänu ootamatule maksunõudele või ettenägematule tankimisele kontsertreisil. Ja see polnud kunagi maailma lõpp: ma laenasin kitsikusest väljasaamiseks raha sõpradelt või pereliikmetelt ning maksin selle tagasi kohe, kui laekus järgmine tšekk. Olin selle tara otsas kõõlumises ja vajaduse korral abi küsimises ekspert ning vähe sellest, et ma selle pärast häbi ei tundnud, ma olin uhke oma plekitu inimestevahelise krediidiajaloo üle.
