Mõistukõne

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ajaloo ja ühismälu teemad olid nõukogudeaegses teatris pingsalt oodatud, ehkki vaevu lubatud, ning kujunesid laval mõnigi kord sotsiaalseks ja kunstiliseks suursündmuseks, mis publikut võimsalt ühendas. Osati ladusalt lugeda ajaloo kaudu kaasajast kõnelemise mõistujutukoodi. Näiteks seda, kui Prints nägi läbi Perenaise manipulatsioonid võimuga (Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng"), kui lehetoimetaja pidi tsensuuri tõketest mööda loovimiseks munade peal käima (Jaan Krossi "Pöördtoolitund"), kui Läände põgenemise asemel valiti siiajäämine, sest "kodumaaga peab koos kannatama" (Jaan Kruusvalli "Pilvede värvid"), kui teatri tegijatel tuli publiku aplause nautimise asemel pigem peljata (Mats Traadi "Tantsu aurukatla ümber" õnnestunud etenduse järel kirjutas etenduse juht Hermann liia aruandesse märkuse "Kahjuks aplausiderohke"). Või seda, kui eestlase identiteedi kujunemise lugu puudutas meid läbi kauge aja ja sügava pimeduse (Madis Kõivu ja Vaino Vahingu "Faehlmann"), kui rahvusliku ideoloogia salgamine võimul püsimise nimel oli nii selge hoiatus, et lavastus keelati (Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev"), kui selgus, et personal is political ehk harilikku argielu kujutades võib keelatud teemadest halastamatut poliitilist tõtt rääkida (Merle Karusoo "Olen 13-aastane", "Meie elulood" ja "Kui ruumid on täis"). (lk 69-70)
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88