Maria Lee Liivak
Maria Lee Liivak (kirjanikunimega Maria Lee; sündinud 28. detsembril 1984) on eesti luuletaja, näitleja ja dramaturg. Ta on avaldanud luulekogud "Äramõte" (2007) ja "Stereomeetria" (2012). Tema vanemad on hispanist Lembit Liivak ja luuletaja Doris Kareva.
"Äramõte"
[muuda]Maria Lee, "Äramõte", Tallinn: Verb, 2007.
Mõrv, mis sooritas su
kakskümmend üks aastat tagasi,
pole kuriteojälgi
siiani lõplikult kaotanud.
...
Väljudes sulgege uks.
Väljudes kaotage usk.
Ärme jäta oma sulgi laokile võõrastesse magamistubadesse.
- "eeskiri", lk 5
Pimedatel tänavatel kardad ikka iga kassi, iga tellist, iga varju ja varrukat.
- "üksildusesümptomite adressaat", lk 6
Ta tuleb jälle.
Mütoloogiline
tõbi tõves,
haiguste keisrinna.
...
Su ajukoor on küllalt sobiv pinnas.
Kõik talle polegi sümpaatsed.
Sina küll.
...
Su ajust saab ta trükipress,
su südamest ta armsaim trubaduur.
Sa pole hull,
sa näed ta värve küll,
kuid tema veetluse ees oled võimetu.
Jah, ta on võigas, aga elutruu.
- "haigus", lk 7
Mäletan sind veel novembris
lubasid augustilennud
lehtedevariserid, -varisemisevalud;
mäletan veel sinu unesid
eelhommikuärkamisi
kuidas sa tegid kohvi - kanget ja kõrvetavat.
Keda ei ole vaja.
Kumb meist on lahendamatu.
- "klaasist pilgud klaassilmades", lk 14
Mu tüdruk tuli pühapäevahommikul poest koju
ja jäi koridori seisma, kilekott vajus põrandale,
küsisin temalt "mis viga", aga ta ei vastanud,
pisarad voolasid hääletult mööda põski,
küsisin temalt "mis viga", aga ta ei vastanud,
küsisin, aga ta ei vastanud;
kui hakkasin kannatust kaotama, siis ta ütles
kiiresti ja vaikselt:
"Nägin läbi pargi koju tulles laipa."
Pilt selge - nõrganärviline tüdruk - kaitsetu, naiivne -
surm katsus liiga lähedalt - surmale iga päev ei mõelda -
seekord liiga lähedalt - pühapäevahommikul pargis -
ma sain kõigest aru.
Püüdsin teda kallistada, aga ta tõukas mu eemale,
pisarad voolasid hääletult mööda põski;
küsisin temalt "mis viga", aga ta ei vastanud,
ta ei vastanud, kuigi ma küsisin,
ta vist ei kuulnudki.
...
Ja mu tüdruk, ma ei tea, mida ta mõtles,
kõndis minema, ei helistanud kellelegi,
sõrmed kilekoti ümber kramplikult kui surnukangestuses,
iga samm mõõdetud autopiloodil
tuli koju ja sulges enda järel ukse,
pisarad voolasid hääletult mööda põski.
Ta ei vastanud, kui ma küsisin "mis viga".
Mind enam polnud ta jaoks, justnagu
oleksin mina surnud sel varahommikul
külmas pargis.
- "mu tüdruk tuli pühapäevahommikul poest koju", lk 18-19
üks on liiga vähe, kaks liiga palju,
peab olema poolteist mind.
...
Ma meenutan endale nii väga kedagi teist,
et ei teagi, kas tervitada,
või vaadata kaugelt, kuidas ta kulgeb
rahumeelselt valesid radu
lõppkokkuvõttes hukku.
- "üks on liiga vähe, kaks liiga palju,", lk 28
Juba poolteist aastat on kõik huuled samad,
ja keeltel on sama maitse.
Ma suudlen sind ainult sellepärast,
et su süljes on veel veidi kohvi.
Ainult sellepärast, et sa meenutad mulle
minu enese ohvrit,
ja ohtki, mis imbub su tõvedest mulle,
ei ahvatle rohkem kui mis tahes muu
mehhaniseeritud stigma.
- "varemsuudlused", lk 31
Sa vaatad aja kulgu veel ikka tagurpidi.
Su kellaosuti käib visalt vastupäeva.
Su raamatute trükivärvgi voolab valepidi,
teistmoodi suunad tähivad su päeva.
Ja vahel surud ennast vastu aknaid.
Su terav nina mõlgib unesid,
kuid läbi enda kuju ta ei saa.
- "kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?", lk 32
Nii palju valu tuli minu nahka läbi sinu
nagu kirurgiskalpell sinu lõhkises elujoones
libises mööda mu veene
ja pulssi ei olnud.
...
Meie, omavahel vaenu kiskuvate
erinevate peaajutõbede
nagu montecchifreenia ja capulettirosis
taltsad ja hellitatud müürarmastuslapsed.
- "et valgusest sai sinu silmis must", lk 33
Ja nagu maailma juuksed,
teed jooksevad sassi ja lahti
linna ja maale
ja maailmamaadesse.
- "hõberebastekõrbeööigatsus", lk 35
Me tunneme üksteise vaikust siis, kui sel on sarnane kuju.
...
Ma ütlen, et aiman su sagedusi ning peaaegu tunnen,
kuidas me veri on pärast iga
sigaretti ja kohvitassi üha enam ja enam sama,
aga pilkudes muutub hajusaks pilt,
segajad häirivad ülekannet,
vaikustes variseb vahele lärm
ning me oleme juhtmeid pidi
üksteise seotud ning lõpuni sassis
ja vooluring ütleb meist lahti.
- "kuidas ma teid armastan laupäevahommikul", lk 36
Meie vahel on palju tolmu,
valguskiired murravad hommikut
nagu seisvat akvaariumivett;
sa ei ärka veel, sinu uniste käte
varahommikusinistes veenides voolab
veel lõpmata palju aega.
- "sa oled juba kuid
- veel ei söanda ma sind äratada", lk 37
Naine, kes armastas vaime,
magas igal pool pidevalt sisse.
Ise mõtles, et võib-olla niimoodi
haarab ta ajal nurgist
ja et ehk võib-olla niimoodi
riivab ta ajasse sisse.
Ajal ent oli ükskõik.
- "naine, kes armastas vaime", lk 38
Mu kardinates on kassid,
kes öö läbi kuulavad tuuli,
hiilivad traagleis
ja mängivad varjudega,
puhteaos ajavad kõrvad kikki,
varitsevad vaikseid hommikusi tiibu,
mis akende eest kisuvad ööd.
...
Öiste taksovalguste saatel
tantsivad tangot mu kardinais,
püüavad unenägusid,
eelekspressiivsed gigandid.
Palju ei puudu
et minustki saaks üks neist.
- "kardinakassid", lk 40