McKenzie Wark

McKenzie Wark (sündinud 10. septembril 1961 Newcastle'is Uus-Lõuna-Walesi osariigis Austraalias) on Austraalia-USA sotsiaalteadlane.

Artiklid

• Tuntuim kliimamuutustega arvestav ajalookoolkond on Fernand Braudeli koolkond. Braudel pidas kliimat pikaajaliseks, peaasjalikult stabiilseks ja perioodiliseks ajaloolise aja kihiks – see seisukoht teeb temast selgelt Euroopa mõtleja. Vaikse ookeani äärsest, El Niño ilmastikunähtuse kapriissemast maailmast pärit inimesed ei pruugi vana kliimat päris samamoodi näha. Igal juhul oli Braudel holotseeni mõtleja, kes leidis, et kliima muutub aeglasemalt kui ajalooline aeg. Nüüd tundub olukord olevat vastupidine, ja kliima muutub kiiremini kui ajalugu.
• Selgub, et kliimatingimused, milles ühiskondade ajaloolised vormid püsida suudavad, on üpris kitsad. Ning tõenäoliselt see ühiskondlik korralagedus, mida me juba praegu mitmel pool maailmas näeme – näiteks põuapiiril –, aina levib ja hoogustub.
• Ülearenenud maailma mugava eluga harjunud inimestelt võiks oodata kahte võimalikku reageeringut. Esimene oleks see, et ärgatakse üles ja asutakse muutma meie ühiskonnakorraldust, et see oleks ootamatute muutustega toimetulemiseks piisavalt paindlik ja peataks planeedi kuumutamise, lõpetades süsiniku atmosfääri paiskamise. Teine võimalus on uuesti uinuda, ehitada suur müür, selle taha peitu pugeda ja saata relvastatud droonid ründama kõiki neid, kes muud väidavad. Kuigi kangesti sooviks näha esimest teguviisi, paistab valdav olevat hoopis teine.
• Tänapäevaste tehnoloogiatega on seotud suur osa keemiliste elementide perioodilisustabelist, ja mõne elemendi leidmine hõlpsasti kaevandataval kujul muutub üha raskemaks. Pole kahtlustki, et sõjatööstuse helgeimad pead on kõike seda hoolikalt uurinud. Kes teab, milliseid sõdu nad on juba kavandanud, et kindlustada ligipääs keemiale.
• Me ei ela enam avatud süsteemis, kus loodusvarasid võib väljastpoolt sisse tõmmata ja jäätmetega kaasneva kaose omakorda kusagile tagamaale sokutada. Antropotseen tähendab elamist kinnises süsteemis, kus ei ole enam "keskkonda", mille ees ühiskond saaks end sulgeda. Varjendi jaoks ei ole enam eraldi kohta.
• Kõneainet pakkuv kategooria "põgenik" eeldab, et on olemas paik, kuhu põgeneda, ja varsti võib-olla enam ei ole.
• Kas on veel võimalik projekteerida planeeti, millel võiks eksisteerida elu? Ainuüksi planeediparanduse idee tekitab paljudes ärevust – ja õigusega. Needsamad organisatsioonid, mis hävitavad elukõlblikku planeeti, pakuvad välja sama hävitavatel tootmisalustel põhinevaid päästmisviise. Muidugi tahavad nad saada suuri riiklikke toetusi ainuüksi selle eest, et nad suvatsevad seda üldse kaaluda. Me kõik peaksime maksma, et keegi teine teeniks järjekordselt kasumit tehnoloogialt, mis küürib näiteks õhu süsihappegaasist puhtaks.
• Praegu ehitatav planeet ei ole esteetiliselt meeldiv. Selle varemed ei ole fotogeenilised. Siin on kaugelt liiga palju koonduslaagreid. Paljud siinsed asulad on ebatervislikud slummid, mis vaaguvad hinge. Kõikjal püstitatakse müüre. Iga tänavalaterna küljes on turvakaamera. Iga nurga taga on prügihunnik. Väheseid säilinud ilu soppe moonutab vajadus seda kõike võõraste pilkude eest varjata. Aga võib-olla on nii, et kui keegi leiab hetke, mis näib esteetiliselt vabastav või õigustatav, tuleb vaid küsida, mida oleks vaja, et nihutada selle jahe vari enda haardeulatusest kaugemale, maailma suunas.
  • McKenzie Wark, "Talveune geopoliitika. Kliimasõjad on juba alanud", Müürileht, 11. aprill 2017 (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskiri, 10.04.2017), tlk Kaisa Kaer