Naine vaatas üles. Tema silmad särasid eredana kui tõrvikud. Ta heitis loori eemale ning päästis valla juuksed, mis olid nagu päikesepaiste Kreeta nõlvadel. Vähimagi kahtluseta oli ta pooljumal, võimas segu surelikkusest ja jumalikkusest. Ja veelgi enam: ta oli minu sugulane. Keegi ei säranud nõnda kuldsena, kui ei põlvnenud otse Heliosest.
"Vabandust pettuse pärast," ütles ta. "Ent ma ei saanud riskida sellega, et sa saadad mu minema. Eriti kui olen terve elu igatsenud sind tundma õppida."
Temas oli midagi, mida oli keeruline kirjeldada, mingi tulisus, mingi uimastav kuumus. Ma olin oletanud, et ta on ilus, sest ta kõndis nagu jumalate kuninganna, kuid tema ilu oli kummaline, mitte selline nagu Pasiphael ja mu emal. Iga joon eraldi oli ilmetu, nina liiga terav, lõug liiga jõuline. Ent üheskoos mõjusid need, nagu vaataks tuleleegi südamesse. Võimatu oli pilku pöörata.
Tema silmad klammerdusid minu külge, otsekui tahaksid mind nülgida. "Te olite isaga lähedased, kui sa laps olid. Ma ei tea, mida ta võis sulle kirjutada oma isemeelse tütre kohta."
Tema jõud, tema kindlus. Ma oleksin ta esimesest silmapilgust ära tundnud, kas või ainult selle järgi, kuidas ta oma õlgu hoidis.
Iasonile see ei meeldinud. Ta oli kuldajastu kangelane. Kavaldamine oli argpükste, selliste meeste jaoks, kes olid tõeliste julgustükkide jaoks liiga nõrgukesed. Mees kibrutas kulmu, Medeia kõneles kiiresti.
"Mu armsam oleks tagasi lükanud igasuguse abi," ütles ta. "Aga ma käisin peale, sest ma ei suutnud niisama pealt vaadata, kuidas ta oma elu ohtu seab."
Iason leebus. Niisugune jutt istus paremini: kuningatütar minestab tema jalge ees, ütleb lahti oma julmast isast, et temaga koos olla. Tuleb tema juurde öösel salaja, ainsaks valguseks armsama nägu. Kes suudaks öelda ei?
Ent Medeia nägu oli nüüd varjatud. Hääl oli tasane, sumbus tema enese kokku pigistatud pihkude sisse.
"Ma olen õige pisut osav kunstides, mida sina ja isa tunnete. Ma keetsin lihtsa tõmmise, mis pidi kaitsma Iasoni ihu härgade tulehinguse eest."
Nüüd, kui ma teadsin, kes ta oli, näis säärane alandlikkus naeruväärsena, nagu oleks vägev kotkas püüdnud end võimalikult pisikeseks teha, et mahtuda varblase pessa. Ta nimetas tõmmist lihtsaks? Ma ei olnud selle pealegi tulnud, et mõni surelik võiks tunda nõiakunsti, saati siis veel nõnda vägevat taidu. Ent taas oli jutujärje haaranud Iason, kes veeretas uusi hiidrahne, rakendas härgasid ikkesse, kündis ja külvas nurmel.
Kui sõdalased püsti kargasid, ütles ta, teadis ta saladust, kuidas neist jagu saada, nagu Medeia oli teda õpetanud. Ta pidi viskama sõdalaste keskele kivi, et nad tungiksid raevust pimedana üksteisele kallale. Nõnda ta tegigi, ometi ei olnud Aietes nõus kuldvillakust loobuma. Ta ütles, et kõigepealt peab Iason võitlema surematu lohega, kes seda valvas. Medeia keetis uue tõmmise, mis pani lohe magama. Iason pages kuldvillaku ja Medeiaga laevale - au ei oleks teda iial lubanud ilmsüüta tütarlast julma türanni meelevalda jätta.
Mõttes jutustas ta lugu juba oma õukonnas, kujutades ette ülikute suuri silmi ja minestavaid neitseid. Ta ei tänanud Medeiat abi eest, peaaegu ei vaadanud tema poolegi. Justkui oleks see, et pooljumalanna ta päästis, olnud tema sünniõigus. (lk 174-175)
"Mingit hullust ei olnud," ütlesin ma.
Medeia kuldne pilk puuris mind. "Kuigi kõneldakse, et armastajad on hullumeelsed."
"Kui ma oleksin teadnud, ei oleks ma riitust toimetanud."
Ta noogutas. "Sina ja enamik teisi. Ehk sellepärast ongi nõnda, et palve esitaja käest ei tohi midagi küsida. Kui paljudele meist antaks armu, kui nähtaks meie südamete sisse?"
Ta võttis keebi õlgadelt ja asetas selle enda kõrvale toolileenile. Ta kandis taevasinist rüüd, mille peale oli seotud kitsas hõbevöö.
"Kas sa kahetsed?"
"Eks ma võiksin sinu meeleheaks pisaraid valada ja silmi hõõruda, aga ma olen otsustanud, et nii võltsi elu ei ole mulle vaja. Isa oleks hävitanud terve laeva, kui ma ei oleks tegutsenud. Minu vend oli sõdalane. Ta ohverdas end võidu nimel."
"Ainult et ta ei ohverdanud ennast. Sina tapsid ta."
"Ma jootsin talle tõmmist, et ta ei kannataks. See on parem saatus, kui suuremale osale meestest osaks langeb."
"Ta oli veri sinu verest."
Medeia silmad hõõgusid kui sabatäht öötaevas. "Kas üks elu on rohkem väärt kui teine? Ma ei ole kunagi nõnda arvanud."
"Ta ei pidanud surema. Sa oleksid võinud end ühes kuldvillakuga üles anda. Isa juurde tagasi minna."
Milline ilme! Tõepoolest nagu sabatäht, mis kihutab maa poole ja põletab nurmed tuhaks.
"Ma oleksin pidanud pealt vaatama, kuidas isa Iasoni ja tema mehed elusast peast lõhki kisub, ja siis oleks piinatud mind ennast. Anna andeks, aga see ei ole asi, mida ma nimetaksin valikuks." (lk 177)
[Kirke:] "Kindlasti ta ei tee oma lapsele liiga."
[Medeia:] Ta turtsatas. "Ta ei pea mind oma lapseks. Ma olin midagi, mille võis niisama minema heita, nagu tema seemnest kasvanud sõdalased või tuld hingavad härjad. Nagu ema, kellest ta sai lahti niipea, kui ta oli isale sünnitanud pärija. Võib-olla oleksid asjad olnud teisiti, kui mul ei oleks olnud nõiavõimeid. Aga kümneaastasena suutsin ma juba taltsutada rästikuid pesades, tappa ühe sõnaga lambaid ning järgmisega neid taas ellu äratada. Ta karistas mind selle eest. Ta ütles, et nõnda on võimatu mind mehele panna, aga tegelikult ei tahtnud ta, et ma tema saladused oma mehele edasi räägiksin."
Ma kuulsin Pasiphae häält, otsekui oleks ta mulle kõrva sosistanud: Aietesele ei ole elus meeldinud ükski naine.
"Isa suurim soov oli anda mind naiseks mõnele omasugusele nõidjumalale, kes võiks tasuda mõne võõrapärase mürgiga. Neid ei olnud mõistagi kuskilt leida, kui Perses välja arvata, nii et isa pakkus mind talle. Ma palvetasin igal öösel, et see elajas mu ära põlgaks. Ta on naiseks võtnud ühe sumeri jumalanna, keda ta peab ahelates." (lk 177-178)
