Mine sisu juurde

Merike Kiipus

Allikas: Vikitsitaadid

Merike Kiipus (sündinud 9. veebruaril 1957) on eesti bibliograaf ja museoloog.

Intervjuud

[muuda]
  • [Tööst Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu juhatajana alates 1999. aastast:] See aeg on olnud väga huvitav, muidu ju ei oleks nii kaua siin olnud. Näiteks kõik infotehnoloogilised arengud, mis 1979. aastast alates on raamatukogundusse jõudnud. Oleme alati kuulunud uuenduslike raamatukogude hulka, kus ei ole nii, et on mingi tolmunud raamatukogu ja tolmunud raamatukoguhoidjad.
  • [Noortetööst raamatukogus:] Noortele pakuvad huvi just vanad raamatud ja praegu me tegeleme raamatukogu arhiiviga, kust tuli välja põnevaid asju, mida tänapäeval ehk ei kujutagi enam ette. Näiteks kuidas kuuekümnendatel aastatel, kui veel mobiile ja GPS-seadmeid ei olnud, tuli orienteerumiseks ise liikumiskaarte meisterdada.
  • Terve nõukogude aja lugesime eestiaegset Postimeest ja Päevalehte ning elasime läbi seda Eesti riiki, mis lõpuks tuligi. Kuidas siis siin uus poliitika käivitus, see oli meile juba kõik nähtud läbi ajalehtede. See materjal oli nõukogude ajal erifondis ja sellele pääses ligi vaid erilubadega. Meiegi pidime igal õhtul viima suure ajaleheköite tagasi erifondi, aga nüüd ma istun ise siin erifondi lugemistoas ja teises toas on minu tööruum. Kõik need tohutud muutused Eestis on olnud ka taassünd kirjandusmuuseumi ja raamatukogu jaoks.


  • Arhiivraamatukogu mured algavad sellest, et rohkem kui saja-aastase ajalooga arhiivraamatukogu pole tänapäeval juriidiliselt ei teadus-, rahvus- ega arhiivraamatukogu. Riigi hallatav Eesti Kirjandusmuuseum ei ole iseseisev juriidiline isik ning sellega on seotud huvitavaid seiku raamatukogunduse valdkonnas. Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumi põhikirja kohaselt saavad konsortsiumi liikmeteks olla ainult juriidilised isikud. Kuigi kirjandusmuuseum oli 1996. aastal üks selle asutajaliikmeid, sai meist 2013. aastal partnerasutus.
  • Kultuurkapitalil ei ole eraldi raamatukogude sihtkapitali ja seepärast on riigiasutusel võimatu saada toetust personaalkogude kättesaadavaks tegemiseks. Näiteks Mati Undi raamatukogu ESTERis kättesaadavaks tegemiseks esitasime kultuurkapitalile kolm korda tulutult stipendiumitaotlusi, kuni asusime olukorda lahendama töötukassa vabatahtlike ja Tartu ülikooli muuseumipraktika sooritajate abil.
  • Seni oleme Eesti trükistest saanud kaks sundeksemplari, kuid alates 2017. aastast hakkame rahvusraamatukogu vahendusel saama üht säilituseksemplari. Uute säilituseksemplaride lugemissaalis laenutamine muutub kindlasti probleemseks. Tulevase seaduse kohaselt peab säilitaja tagama väljaande pikaajalise säilimise, kuid ühtlasi ka informatsiooni kättesaadavuse. Kuidas garanteerida, et ühe ja sama trükise mitmekordne kasutamine ei kahjusta seda ning see säilib ka tulevastele põlvedele? Kas minnakse tagasi 1930ndate aastate korra juurde, kui oli kehtestatud nõue, et uuema kirjanduse ja ühes eksemplaris esindatud teoste lugemiseks on vaja raamatukogu juhataja eriluba?