Mine sisu juurde

Metspart

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

Loodus, meie armsa Nõukogude kodumaa kaunid järved, luhad, ojad ning jõed!
Mida tuleks jahimehele soovida, et ta vähemalt esialgu tunneks küttimisest täit mõnu ja naudingut?
Kõmmuta mööda!
Näe, seal lendab part! Sihi hästi teraselt, nagu õige laskur kunagi! Sihi täpselt ja hoolega... Tee vastavad ettearvestused. Ilmtingimata!
"Ta-ra-rah!"
Ja põrutasidki mööda! ... Millise rõõmuga saadab part sulle oma palava tänu selle eest, et ta võib edasi elada ning meie faunat rikastada. (lk 5)
  • Ostap Võšnja, "Kivi kotti!", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959


  • Oleksa Ivanovitš elas külas. Seal küla lähedal oli määratu suur järv, ja mitte üks, vaid koguni kaks järve. Nende järvede vahel oli lai maakael ja nende kahe järve vahel lendles hulgaliselt metsparte. Asi oli kuidagi nii välja kujunenud, et hommikul lendasid pardid suurelt järvelt väikesele, õhtul aga väikeselt suurele.
Maakaelale kaevati siis augud, need maskeeriti stepiheina, lugade ning igasugu veetaimedega. Kütid istusid aukudesse ja ootasid, millal pardid hakkavad nende kohalt üle lendama.
Maakael oli kaunis suur ja selliseid auke võis kaevata viis kuni seitse, üksteisest umbes sada meetrit eemal.
Küttimine neil järvedel meeldis tõelistele jahisportlastele üpris väga, sest nemad lasksid parte ainult lennult, ei kükitanud jõeloogete vahel kõrkja varjus, kus tükki sada või tuhat hunnikusse kokku ujub, et siis muudkui "põmm" ja "põmm" ujuvate lindude pihta panna. Sääraseid kütte siin paigus ei sallitud ja neid hüüti "nülgijateks" ja "massimõrvariteks".
"Sa taba neid lennult! Ujuva linnu võib isegi luuavarrest maha lasta!"
Oleksa Ivanovitšil, lihtsal inimesel, oli jahisportlase üllas süda ja ta ei tulistanud kunagi ujuvat lindu.
Kui ta hiiliski teinekord järve äärde ning lähenes ujuvatele partidele laskekaugusele, siis tõusis ta püsti, hüüdis: "Kššt!" ning tulistas ainult lendavaid linde. (lk 48)
  • Ostap Võšnja, "Oleksa Ivanovitš", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959


  • Oli üks sihuke kuulus ornitoloog, nimega Mensbir, kes mitmeaastaste vaatluste ning teaduslike uurimiste põhjal lõplikult kindlaks tegi, et peale turu leidub metsparte ka veel luhajärvekestel, pilliroos ning meie kauni, smaragdrohelise kodumaa imevaiksetes jõekäärudes.
...Ühe sõnaga, te sõidate luhajärvekestele, kõrkjakallastele ning imevaiksetesse jõekäärudesse.
Muidugi mõista, te võtate kaasa ka püssi (see on sihuke riistapuu, millest võib pauku teha), ja padruneid ning muud seesugust inventari, ilma milleta pole võimalik õigesti sihtida, et täpselt tulistada, ja nimelt: jahitasku, leivapätsi, konserve, kurke, tomateid, kümmekond kõvaks keedetud muna ja topka. Topka võetakse selleks kaasa, et oleks, millega paadist vett välja tõsta, kui see lekkima hakkab... (lk 66)
  • Kõige esimene ja kõige tähtsam töö on part sulgedest puhtaks kitkuda. Kõige parem on teha seda oma kabinetis.
Et väljakitkutud suled teid ei eksitaks, tõugake aknad ja uksed pärani, et oleks tõmbetuul: kitkute sule välja, tuul haarab selle — ja sulg ei eksita teid... Ja part on puhas ning kabinet nagu sulekott.
Kitkutud pardiga lähete siis ema või naise või õe juurde, mis kellelgi juhtub olema:
"Nii, nüüd on puhas! Ema, pange supp keema!"
Kui siis naine või ema teile ahhetades ütleb:
"Mis part, see on ju kana!", lausute autoriteetse rõhuga:
"See on part! Nüüdsest peale on kõik pardid säärased. Jaroviseeritud!"
"Aga miks ta kael on läbi lõigatud?"
"Miks ja miks! Kõike tarvis veel teile seletada! Noh, lendas, lendas, nägi, et teda sihin, teist pääsu ei ole, võttis kätte ja... lõikas kõri läbi. Mis siin siis nii imelikku on?! Palun keema!"
Ja nüüd jääb veel see viimane: supi söömine.
Kuidas teda süüa?
Lusikaga.
Kõhu täis söönud, heitke kušetile pikali ja lugege I. S. Turgenevi "Küti kirju".
Imekena raamat! (lk 69)
  • Ostap Võšnja, "Kuidas metspardisuppi keeta ja süüa", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959