Natalia Ginzburg

Natalia Ginzburg (neiupõlvenimi Natalia Levi, pseudonüüm Alessandra Tornimparte; 14. juuli 1916 – 7. oktoober 1991) oli Itaalia kirjanik ja poliitik. Tema poeg Carlo Ginzburg on nokitsenud väikestviisi mikroajaloo kallal.

"See oli nii"

Tsitaadid väljaandest: Natalia Ginzburg, "See oli nii", rmt: Natalia Ginzburg, "See oli nii. Ambur", tlk Anne Kalling ja Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32-33/1981

Ma ütlesin talle: "Räägi mulle tõtt," ja tema ütles: "Mis tõtt?" ja joonistas kiiresti midagi oma taskuraamatusse ja näitas mulle, see oli hiiglapikk rong suure musta suitsupilvega ja ta ise upitas ennast aknast välja ja lehvitas rätikut.

Ma tulistasin talle näkku. (lk 5, algus)

Ma ütlesin talle: "Ma eelistan teada saada tõtt ükskõik missugusel kujul." Ja tema hakkas naerma ja ütles:

"Tõde, mis nii kallis, otsida tuleb,

elu ta eest on nii mõnedki andnud." (lk 6)

Pean alustama esimesest päevast, mil me olime doktor Gaudenzi majas tutvunud. Ta mängis doktor Gaudenzi naisega neljal käel klaverit ja laulis mõned laulud murdes. Ta vaatas mind. Ta joonistas pliiatsiga mu nägu oma taskuraamatusse. Ma ütlesin, et minu meelest on see sarnane, kuid tema ütles, et ei ole, ja tõmbas lehe katki. Doktor Gaudenzi ütles: "Ta ei oska kunagi joonistada naisi, kes talle meeldivad." (lk 6)

Alberto ei meeldinud mulle, kuid mul oli lihtsalt väga hea meel, kui ta tuli pansioni mu juurde, sest ta vaatas mind nii rõõmsate säravate silmadega, ja on üpris meeldiv, kui leidub mõni mees, kes sind nõnda vaatab. Ma mõtlesin, et võib-olla on ta minusse kõrvuni armunud, mõtlesin: "vaeseke" ja kujutasin ette, kuidas ta teeb mulle abieluettepaneku ja milliste sõnadega ta seda teeb. Mina vastaksin talle siis "ei" ja paluksin, et me jääksime sõpradeks, ja ta viiks mind jälle teatrisse ja ühel õhtul tutvustaks mind oma sõbraga, kes oleks temast noorem ja kes armuks minusse meeletult ja ma abielluksin tolle sõbraga. Meil oleks palju lapsi ja Alberto tuleks meile külla, tooks meile jõuluks suure jõulusaia ja ta oleks rahul, kuid pisut kurb. (lk 6-7)

Igale tüdrukule valmistab nii suurt heameelt mõte, et keegi mees on võib-olla temasse armunud, ja isegi kui ta ise ei ole armunud, näib, nagu oleks ta seda pisut, ja ta muutub palju kenamaks, ta silmad säravad, samm on kerge, hääl reipam ja õrnem. Enne kui ma kohtasin Albertot, mõtlesin tihti, et jäängi kogu eluks üksi, sest ma tundusin endale nii ilmetuna ja vähe külgetõmbavana, ent kui kohtasin teda ja mulle näis, et ta on minusse armunud, siis ütlesin endale, et kui ma meeldin talle, siis võin ma meeldida ka mõnele teisele, ja miks siis ka mitte mehele, kes rääkis iroonilise ja õrna häälega minu sisemuses. Sel mehel oli kord nii-, kord naasugune nägu, aga tal olid alati laiad tugevad õlad, punased, pisut kohmakad käed, ja tal oli võluv komme minu üle nalja heita, kui ta tuli õhtul meile ja leidis mind tugitoolis istumas ja linikuid välja õmblemas. (lk 7)

Tütarlaps, kui ta on tihti üksi ning kui ta elu on üksluine ja raske, rahakotis vaid mõni kross ja kindad kulunud, mõtleb välja igasuguseid asju, ning ta on abitu vigade ja ohtude ees, mida fantaasia seab iga päev üles kõikidele tütarlastele. Nõrk ja kaitsetu fantaasia ohver, õpetasin suures külmas klassiruumis kaheksateistkümnele tüdrukule Ovidiust ja sõin pansioni sünges söögitoas, vahtides kollaste raamidega aknast välja, ja ootasin, et Alberto tuleks ja viiks mind kontserdile või jalutama. (lk 7-8)

Albertole ei meeldinud endast rääkida ja esialgu oli see mulle ükskõik, hiljem valmistas see mulle pisut meelehärmi ja ma püüdsin tema käest üht-teist küsida, aga ta nägu muutus siis mõtlikuks ja kaugeks ja ta silmad tuhmusid nagu haigetel lindudel, kui ma pärisin tema käest ta ema või ta töö või ta elu kohta. (lk 8)

Francescal oli alati mulle nii palju rääkida, kuid mul polnud kunagi mitte midagi. Aga siis ütlesin Francescale, et Alberto on minusse armunud, kuigi ta polnud mulle midagi öelnud, aga ta oli kinkinud mulle pruunid seemisnahast kindad, ja sel päeval olin ma kindel, et ta armastab mind. Ja ma ütlesin Francescale, et ma ei abiellu Albertoga, kuna ta on liiga vana, ma ei teadnud täpselt, kui vana ta oli, aga üle neljakümne pidi ta olema, ja mina olin siis alles kakskümmend seitse. Francesca ütles, et jätku ma ta sinnapaika, sest tema ei kannatavat seda tüüpi üldse, ja ütles, et visaku ma talle ta kindad vastu vahtimist, sest need polevat enam moes, käivad trukkidega randmelt kinni ja andvat mulle provintsliku väljanägemise. Ta ütles, et küllap ma satun selle tüübiga veel kenakese supi sisse. Francesca oli tol ajal kõigest kahekümneaastane, aga ma kuulasin teda alati, sest mulle näis, et ta on väga tark. Kuid seekord ma ei kuulanud teda ja panin need kindad alati kätte, need meeldisid mulle, olgugi et nad olid trukkidega, ja mulle meeldis Albertoga käia, ja ma kohtusin temaga ikka, sest kahekümne seitsme aasta jooksul polnud veel ükski mees mulle kingitusi teinud ega mulle tähelepanu osutanud ja mu elu tundus mulle nii kurvana ja tühjana, mõtlesin, et Francescal on hea rääkida, tema saab elus kõik, mis ta tahab, reisib ja elab huvitavat elu. (lk 9)

Läksin ühel päeval Gaudenzide juurde, et Albertot näha või kuulda midagi temast. Arsti ei olnud kodus, oli ainult naine, kes pesi aknaid. Ma jäin sinna ja vaatasin pealt, kuidas ta nühkis aknaklaase, Ja ta seletas mulle, et kõigepealt tuleb akende pesemisel kasutada ajalehepaberit ja vette segatud tuhka ja seejärel hõõruda klaase aeglaselt villase riide tükiga, siis hakkavad aknad lausa hiilgama. Lõpuks ronis ta trepi pealt alla ja tegi mulle šokolaadi, kuid ei rääkinud midagi Albertost, ja ma läksin minema. (lk 10-11)

Ta ütles, et tal oli olnud palju tööd, ja seepärast polevat ta veel jõudnud mind pansionis üles otsida, aga et ta olevat mõtelnud minu peale. Vaatasin teda ja püüdsin leida selles väikeses halli käharpeaga mehes seda, mis oli mind piinanud ja täitnud ahastusega terve selle aja. Tundsin, et olin külm, alandatud ja nagu hingeliselt murtud. (lk 11)

Küsisin talt, kuidas tema oli suve veetnud. Otsekohe muutus ta nägu nagu väsinuks ja kaugeks ja ta ütles mulle, et olevat vaadanud ainult järve ja et talle meeldivat väga järved, sest järve valguses ja värvis ei olevat midagi vägivaldset, kuna meri olevat liiga suur ja julm oma valguse ja vägivaldsete värvidega. (lk 11)

Hakkasime kokku saama peaaegu iga päev või igal õhtul ja kui ma jõudsin tagasi ja läksin trepist üles oma tuppa, siis küsisin endalt, kas ta on minusse või kas mina olen temasse armunud, ja ma ei saanud enam mitte millestki aru. (lk 11)

Õpetasin Xenophoni kaheksateistkümnele lapsele klassiruumis, mis oli uuesti roheliseks võõbatud, Aasia kaart ja paavsti portree seinal, sõin lõunat pansioni söögitoas, kus perenaine käis laudade vahel ringi, ja istusin laupäeval Porta Vittorias bussi peale ja tundsin, et olen valmis idioot, sest ma ei suutnud tunda huvi mitte kellegi ega millegi vastu. (lk 11)

Kui ma lõpuks tulema, sain, oli juba hilja ja ma jõudsin pansioni, kui seal juba ust kinni pandi, ja teenija ütles mulle, et olevat käinud toosama härra, kes olevat mind natuke aega võõrastetoas oodanud ja siis minema läinud. Ma läksin oma tuppa, heitsin voodisse ja mulle tuli nutt peale. See oli esimest korda elus, kui ma nutsin ühe mehe pärast, ja siis ma mõtlesin, et ma armastan tedav kui ma tema pärast niimoodi nutan. Ja ma mõtlesin, et kui ta küsib, kas ma tahan temaga abielluda, siis ma vastan "jah", ja me oleme alati koos ja ma tean iga tund ja iga minut, kus ta on. Aga kui ma mõtlesin, et pean temaga ka magama, siis tundsin vastikust ja ütlesin endale, et võib-olla ma ei olegi armunud, ja ma ei saanud enam üldse millestki aru. (lk 12)

Ükskord ütles Alberto mulle, et tal ei õnnestu ükski tegevus. Ta oskas joonistada, aga temast ei saanud kunstnikku, oskas mängida klaverit, aga ei jõudnud kunagi niikaugele, et oleks mänginud hästi, ta oli advokaat, aga tal polnud kunagi olnud tarvidust teenida endale ülalpidamist, ja seetõttu ei olnud sellel ka tõsisemaid tagajärgi, kui ta jättis kontorisse minemata. Nõnda jäi ta hommikul voodisse romaani lugema. Aga mõnikord oli tal veidi häbi ja ühtlasi oli tal kõigest kõrini ja talle näis, nagu lämbuks ta oma pehmes ja soojas kollasest siidist sulgtekiga voodis. Alberto ütles, et ta on nagu kork, mis ulbib meres, ja lained kiigutavad teda meeldivalt, kuid ta ei saa kunagi teada, mis peitub merepõhjas. Ainult niipalju oli ta mulle endast rääkinud, ja veel seda, et talle meeldivad jõed ja järved, ja mina tuletasin tema sõnu meelde ja kordasin neid endamisi, aga seda oli vähe tema elu suure salapärase avaruse kohta, kus ma nägin ulpimas vana naist, kes õppis sanskriti keelt, ja kollasest siidist sulgtekki. (lk 13)

Kui ta minust lahkus, tundsin alati hämmeldust ja tühjust, ja ma ei saanud sellest mehest üldse aru. Ma ei mõistnud, miks ta veetis nii palju aega minuga, pärides minult pansioni inimeste kohta ja joonistades. Me polnud kordagi rääkinud armastusest. Me jalutasime kaugele jõe äärde või linnast välja, kus tavaliselt käisid armunud, ning kumbki meist polnud vihjanud ühegi sõna ega liigutusega armastusele. (lk 14)

Siis ükskord ütlesin talle, et armastan teda, sest ma olin väsinud kandmast seda saladust endas ning tundsin tihti ennast lämbuvat üksinda oma pansionitoas selle saladusega, mis kasvas minu sees, ja ma tundsin end aina rohkem idioodistuvat ning ei suutnud enam huvituda mitte kellestki ega mitte millestki. Ma pidin teada saama, kas ka tema armastab mind ja kas me kunagi abiellume. Mul oli seda vaja, nagu inimene vajab süüa või juua, ja lõpuks tuli mulle äkki pähe, et alati peab rääkima tõtt, olgugi see väga raske ja julgust nõudev. Nõnda ma ütlesingi talle, et armastan teda. (lk 14)

Mõtlesin naisele, keda Alberto armastas. See naine seisis liikumatult minu ees ja vahtis mulle otsa nürimeelse ja õela pilguga suurest roosaks puuderdatud näost. Tal olid suured pehmed rinnad ja pikad sõrmustatud käed. Siis ta kadus ära, aga hetke pärast seisis ta uuesti minu ees, nüüd oli see kõhn pisike kurnatud naine, suur moest läinud kübar peas, ilme väsinud ja nukker. Suure kübaraga nääpsukesel naisel oli minust kahju, kuid tema juuresolek oli mulle talumatu ja ta kaastundlik pilk hirmutas mind. (lk 16)

Ütlesin, et ennem kärvan maha üksinda pansionis oma toas, kui et istun rongi peale ja sõidan minema, ja ütlesin talle, et kui kellelgi on mingi mure, siis on tal parem seedida see mure üksinda läbi paigus, kus ta on alati viibinud, ja et uued kohad teevad veel rohkem haiget neile, kel on mingi mure. (lk 16)

Kui Alberto tegi mulle abieluettepaneku, siis ma nõustusin. Aga ma küsisin temalt, kuidas ta kavatseb hakata minuga elama, kui ta armastab teist, ja ta ütles siis, et kui ma armastan teda väga ja kui mul jätkub julgust, siis me võiksime ehk elada väga hästi, selliseid abielusid on küll ja küll, sest see on üpriski keeruline ja harv juhus, kui abielluvad kaks, kes mõlemad teineteist armastavad. (lk 17)

Alberto kabineti uks oli lukus. Ta lukustas selle iga kord, kui läks välja, ja pani võtme tasku. Küsisin, miks ta seda teeb, ja ta vastas, et tal on kirjutuslaua sahtlis laetud revolver. Sahtel oli ilma lukuta, ta ei saanud seda kinni panna ja sellepärast pani ta lukku toaukse. Ta hakkas naerma ja ütles, et ta ei tahaks, et mul tuleks ühel heal päeval pähe mõni rumal mõte. Ta ütles, et see laetud revolver on tal sahtlis juba aastaid lebanud, juhuks kui tal tuleb tahtmine kas iseennast või kedagi teist maha kõmmutada. Et see on vana harjumus, juba nagu ebausk. (lk 19)

Perekonnaleksikon

Natalia Ginzburg, "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026

Mu õde, vennad ja ema kaebasid mõnikord, et neil on mägedes igav suvitada neis eraldatud majades, kus pole mingit meelelahutust ega seltskonda. Kuna mina olin kõige väiksem, polnud mul meelelahutuseks palju vaja ja ma ei tundnud veel neil aastatel suvitamisest igavust.

"Te kõik igavlete, sest teil pole siseelu," ütles isa. (lk 12)

Vanaisa Parentel ja vanaema Dolcettal oli tütar Rosina. Sellel Rosinal suri mees ära, ta jäi väikeste lastega üksi ja ilma rahata ja läks isakoju tagasi. Päev pärast tema tagasitulekut istusid kõik lauas ja vanaema Dolcetta ütles teda vaadates:

"Mis meie Rosinal küll täna on, nii tujust ära teine!" (lk 20)

Demente kliinikus oli üks hull, kes pidas ennast Jumalaks. Demente ütles talle igal hommikul: "Tere hommikust, lugupeetud härra Lipmann." Mille peale hull vastas "Lugupeetud võib olla küll, aga Lipmann tõenäoliselt mitte!" sest ta ise pidas ennast Jumalaks. (lk 20)
Via Pastrengo maja oli väga suur. Seal oli kümme või kaksteist tuba, hoov, aed ja klaasveranda, mis avanes aeda; aga seal oli väga pime ja kindlasti niiske, sest ühel talvel kasvas kempsus paar-kolm seent. Need seened olid perekonnas suur kõneaine ja mu vennad ütlesid meie isapoolsele vanaemale, kes oli meil sel ajal külas, et me praadisime need endale söögiks; ja vanaema, kes seda küll ei uskunud, kohkus siiski ära, kirtsutas nina ja ütles: "Siin majas tehakse kõigest bordell." (lk 22-23)
Isa mitte lihtsalt et ei armastanud muusikat, vaid vihkas seda: ta vihkas iga instrumenti, mis muusikat tekitab, olgu selleks klaver, akordion või trumm. Ükskord vahetult pärast sõda olin ma koos temaga Roomas restoranis; sisenes üks naine, kes tuli almust paluma. Kelner hakkas teda ära ajama. Isa vihastas kelneri peale ja karjus: "Ma keelan teil seda vaest naist ära ajada! Jätke ta rahule!" Ta andis naisele almust; kelner tõmbus solvunult ja vihaselt ühte nurka, salvrätik käsivarrel. Siis võttis naine mantli alt kitarri ja hakkas mängima. Natukese aja pärast hakkas isa ilmutama kannatamatuse märke, mida ta tavaliselt lauas ilmutas: nihutas klaasi, nihutas leiba, nihutas söögiriistu, kõpsis salvrätiga vastu põlvi. Naine muudkui mängis, kummardudes oma kitarriga isa kohale, tänulikuna oma kaitsjale, ja kitarrist kõlasid pikad melanhoolsed kaebed. Ühel hetkel isa plahvatas: "Aitab sellest muusikast! Minge ära! Ma ei kannata pillimängu!" Aga naine mängis edasi, ja kelner vaikis võidukalt oma nurgas, nautides liikumatult vaatemängu. (lk 34)
Turati ja Kuliscioff olid ema meenutuste alalised tegelased ja ma teadsin, et nad on mõlemad elus, elavad Milanos (võib-olla koos, võib-olla kumbki oma kodus) ja tegelevad endiselt poliitikaga, võitlevad fašismi vastu. Aga nad segunesid minu kujutluses teiste inimestega, kes olid samuti ema meenutuste alalised tegelased: tema vanemad, Silvio, Demente, Barbison. Need olid inimesed, kes olid kas surnud või igal juhul iidvanad, isegi kui nad veel elus olid, sest nad olid osalised kaugetes aegades, ammustes sündmustes, kui ema oli väike, kui ta kuulis, kuidas öeldi "minu kutsa õde" ja "mis haisuga on..."; inimesed, keda praegu ei saanud kohata, keda ei saanud puudutada, ja isegi kui neid kohati või puudutati, ei olnud nad siiski needsamad, kes sellel ajal, milles mina neist mõtlesin, ja kes isegi juhul, kui nad olid veel elus, olid nakatatud kokkupuutest surnutega, kellega nad minu vaimus koos elasid: nad olid omandanud surnute kättesaamatu ja kerge sammu. (lk 34-35)
Ka mulle tundus mäe ja aasa luuletus väga ilus ja ma põlesin kadedusest, et ma polnud seda ise kirjutanud. See oli lihtne: mäed ja aasad, minagi olin neid nii palju kordi mägedes näinud. Ja mul polnud pähe tulnud, et neist võiks midagi teha: ma olin neid vaadanud ja kõik. Luuletused olidki niisiis sellised: lihtsad, tehtud eimillestki; tehtud asjadest, mida vaadati. Ma vaatasin tähelepanelikult enda ümber: otsisin asju, mis võiksid sarnaneda nende mägede ja aasadega, ja mida ma seekord kellelgi enda eest ära napsata ei lase. (lk 40)
Teatris käisid tavaliselt ema, Paola ja Mario, ja nad käisid seal tavaliselt koos Ternidega, kellel polnud küll alati tasuta esireakohti nagu Petrolinile, aga kellel oli siiski alati loož ja kelle kutsel nad seal käisid; seetõttu ei saanud isa öelda: "Ma ei taha, et te teatri peale raha raiskate"; pealegi suhtus ta soosivalt sellesse, et ema veetis õhtu koos Maryga. "Sa käid muudkui lõbutsemas," ütles ta siiski emale. "Sa jätad mu alati üksi." - "Aga sa istud ju kõik õhtud oma kabinetis," ütles ema. "Sa ei aja minuga juttu. Sa ei ole mulle seltsiks." - "Oled ikka eesel!" ütles isa. "Sa tead ju, et mul on tegemist. Mul pole aega raisata nagu teil kõigil. Pealegi, ega ma selleks sinuga ei abiellunud, et sulle seltsiks olla!" (lk 45)
Meie peres mängiti tol ajal sellist mängu. Mängu oli välja mõelnud Paola ja seda mängisid peamiselt tema ja Mario, aga vahel osales selles ka ema.

Mäng seisnes tuttavate inimeste jagamises mineraalideks, loomadeks ja taimedeks.

Adriano oli mineraal-taim. Paola oli loom-taim. Gino oli mineraal-taim. Rasetti, keda me polnud küll aastaid näinud, oli puhas mineraal, nagu ka Frances.

Isa oli loom-taim, nagu ka ema.

"Tühi loba!" ütles isa, kui juhtumisi mõne sõna tabas. "Jälle see teie tühi loba!"

Puhtaid taimi, puhtaid fantaasiainimesi, oli maailmas ülivähe. Võib-olla ainult mõned suured poeedid olid olnud puhtad taimed. Kuidas me ka ei otsinud, ei leidnud me oma tuttavate hulgast ühtegi puhast taime.

Paola ütles, et see mäng on tema välja mõeldud, aga hiljem ütles keegi talle, et samalaadse jaotuse oli teinud juba Dante oma raamatus "De vulgari eloquentia". Ma ei tea, kas see on tõsi. (lk 72)

Siis tuli Adriano ja rääkis, et kui Mario ja tema sõber autoga Ponte Tresa kaudu üle piiri sõitsid, pidasid piirivalvurid nad kinni, et sigarette otsida; nad otsisid auto läbi ja leidsid antifašistlikke brošüüre. Mariol ja ta sõbral kästi autost välja tulla ja piirivalvurid hakkasid neid mööda jõekallast politseijaoskonda viima. Äkki rabeles Mario lahti, hüppas jõkke, täies riides, nagu ta oli, ja hakkas Šveitsi piiri poole ujuma. Viimasel hetkel tulid Šveitsi piirivalvurid talle paadiga vastu. Nüüd oli Mario turvaliselt Šveitsis.

Adriano oli Turati põgenemise näoga, oma õnneliku ja kohkunud ohtlike päevade näoga, ja andis ema käsutusse auto ja autojuhi, kuigi ema ei osanud nendega midagi peale hakata, sest ta ei teadnud, kuhu minna.

Ema lõi iga natukese aja tagant käsi kokku ja ütles korraga rõõmu, imetluse ja ehmatusega:

"Vette! Mantliga!" (lk 73)

"Mul on igav!" ütles ema. "Mul pole lõbus! Ma olen tüdinud! Pole midagi hullemat kui igavus! Saaks ma vähemalt mõne huvitava haiguse!"

Vahel jäi ta grippi. Siis oli tal hea meel, sest gripp tundus talle õilsama haigusena kui tema tavalised seedehäired. Ta mõõtis palavikku: kolmkümmend seitse neli. "Tead, et ma olen haige?" ütles ta rahulolevalt isale. "Mul on kolmkümmend seitse neli!"

"Kolmkümmend seitse neli? See on vähe!" ütles isa. "Mina lähen ka kolmekümne üheksaga laborisse!" (lk 90)

Abielludes olin ma äkki avastanud töö ja vaeva ja see oli tekitanud minus laiskuse, mis nõrgestas mu tahet ja halvas mõttes mind ümbritsevad inimesed, nii et ma kujutlesin enda ümber ainult täielikku liikumatust ja püüdsin tellida Martinalt lõunaks ainult selliseid toite, mis valmisid kiiresti ja määrisid vähe potte. Olin avastanud ka raha: mitte et ma oleks ihneks muutunud - olen alati olnud lahtise käega nagu mu emagi -, aga ma olin märganud asjade taga raha olemasolu nagu väsitavat ja käänulist kõverteed, mis võis kolmekümnesendiste kannul viia ei tea kuhu, tundmatusse sihtpunkti; ja ka see tekitas minus mingit väsimust, laiskust ja loidust. Mis ei takistanud mind küll raha ära kulutamast, niipea kui mul seda olema juhtus, ise kohe selle ärakulutamist kahetsedes. (lk 100)
Kõik kolm sõbrannat elasid eri põhjustel avalikus vastuolus ühiskonnaga. Ühiskond kujutas endast nende silmis kerget, korrapärast, kodanlikku elu, mis koosneb kindlatest kellaaegadest, kosutavatest ravikuuridest, süstemaatilistest ja kontrollitud õpingutest perekonna rüpes. Minul oli see kerge elu enne abiellumist olemas ja ma kasutasin selle paljusid privileege, aga ma ei armastanud seda ja ihkasin sellest välja pääseda. Me otsisime sõbrannadega kokkusaamiseks linnast kõige rusuvamaid kohti: kõige troostitumaid parke, kõige armetumaid piimabaare, kõige räpasemaid kinosaale, kõige ilmetumaid ja inimtühjemaid kohvikuid, ja tundsime ennast selles armetus hämaruses või neil külmadel pinkidel nagu laeval, mis on kinnitusköied katki tõmmanud ja triivib sihitult. (lk 101)
Emal oli minu suhtes kaitseinstinkt, mida tal oma teiste laste suhtes ei olnud, võib-olla selle pärast, et mina olin tema lastest noorim; ja kui sündisid minu lapsed, laienes seesama kaitseinstinkt ka neile. Peale selle tundus talle alati, et ma olen ohus, sest Leone arreteeriti aeg-ajalt. Ta arreteeriti ettevaatusabinõuna iga kord, kui Torinosse tuli mõni võimukandja või kuningas. Teda hoiti kolm-neli päeva vanglas ja lasti kohe välja, kui see tegelane lahkus; ja Leone tuli jälle koju, põsed habemetüükast mustendavad ja pesupamp kaenla all. "Paganase kuningas! Püsigu natuke kodus! ütles ema. Tavaliselt ajas kuningas ta naerma ja tal polnud tema vastu midagi; talle meeldis, et kuningal on nii lühikesed ja kõverad jalad ja et ta on nii kergesti ärrituv. Aga teda pahandas, et Leone iga kord "selle tohmuse pärast" arreteeriti. (lk 108)
Pavese nõustus harva võõraid vastu võtma. Ta ütles: "Mul on tegemist! Ma ei taha kedagi näha! Käigu kuradile! Ma vilistan nende peale!"

Seevastu uued töötajad, noored, vestlesid võõrastega meelsasti. Võõrastel võis häid mõtteid olla.

Pavese ütles: "Siia pole mõtteid vaja! Meil on mõtteid ülearugi!"

Tema laual helises sisetelefon ja tuttav ninahääl ütles torus:

"All on see ja see. Võta ta vastu. Võib-olla tal on mingi ettepanek."

Pavese ütles:

"Mis ettepanekuid meil vaja on? Ettepanekud kasvavad meil üle pea! Ma vilistan ettepanekutele! Ma ei taha mõtteid!" (lk 115)

Pärast sõda seevastu tundus maailm tohutu, tundmatuseni muutunud ja piirideta. Ema elas selles siiski edasi, nagu oskas. Ta elas jälle rõõmsalt, sest rõõm oli tema loomuses. Tema hing ei osanud vananeda ja ta ei saanud kunagi tunda vanadust, mis tähendab nurgas konutamist ja mineviku hävingu taganutmist. Ema vaatas mineviku hävingut pisarateta ega leinanud seda taga. Talle ei meeldinud leinariideid kanda. Kui tema ema suri, elas ta Palermos ja tuli Firenzesse, kus tema ema oli surnud ootamatult ja üksi. Ema surnuna nähes tundis ta suurt valu. Ta läks välja, et osta endale leinakleit. Aga selle asemel, et osta must kleit, nagu ta oli kavatsenud, ostis ta hoopis punase kleidi, ja ta tuli Palermosse tagasi, see punane kleit kohvris. Ta ütles Paolale: "Mis teha, ema ei sallinud musti riideid ja tal oleks väga hea meel, kui ta mind selles imeilusas punases kleidis näeks!" (lk 124)
Sõjajärgne aeg oli selline, kus kõik pidasid ennast luuletajateks ja kõik pidasid ennast poliitikuteks; kõik kujutasid ette, et luuletusi saab kirjutada ja isegi peab kirjutama kõigest, pärast neid pikki aastaid, kui oli tundunud, et maailm on tummaks jäänud ja kivistunud, ja tegelikkus oli paistnud nagu läbi klaasi, mingis klaasjas, kristalses ja tummas liikumatuses. Romaanikirjanikud ja luuletajad olid fašismiaastatel paastunud, sest polnud võtta kuigi palju sõnu, mida oleks tohtinud kasutada; ja need vähesed, kes veel sõnu kasutasid, olid valinud neid suure hoolega allesjäänud pudemete kõhnast salvest. Fašismiajal olid luuletajad hakanud väljendama ainult unenägude viljatut, suletud ja mõistatuslikku maailma. Nüüd oli jälle palju sõnu saada ja tegelikkus tundus jälle käeulatuses olevat, nii et endised paastujad andusid mõnuga lõikusajale. Ja lõikusaeg oli üleüldine, sest kõik otsustasid sellest osa võtta; ja keeles läksid segamini luule ja poliitika, mis tundusid olevat ühte sulanud. Aga siis ilmnes, et tegelikkus on sama keerukas ja salapärane, dešifreerimatu ja hämar nagu unenägude maailm; ja ilmnes, et see on endiselt klaasi taga, ja illusioon, et see klaas on purunenud, osutus mööduvaks. Nii tõmbusid paljud varsti löödult ja heitunult tagasi, langesid uuesti kibedasse paastumisse ja sügavasse vaikusse. (lk 124-125)
Tol ajal oli kaks kirjutamisviisi; üks neist oli lihtsalt faktide üleslugemine, järgides ilmetu ja räsitud maastiku taustale laotuvat halli, vihmast ja ihnet tegelikkust; teises murdsid faktide sekka hullunult pisarad, kramplikud ohked ja nuuksed. Kummalgi juhul ei valitud enam sõnu, sest ühel juhul sulasid sõnad halluses ühte, teisel juhul mattusid oigamisse ja nuuksumisse. Aga endiselt püsis ühine eksiarvamus, et kõike saab luuleks ja sõnadeks muundada. See tekitas luule ja sõnade vastu nii suure vastikuse, et see haaras ka päris luulet ja päris sõnu, nii et lõpuks jäid kõik vait, tardununa tüdimusest ja iiveldusest. Tuli hakata jälle sõnu valima, neid uurima, et tunda, kas need on võltsid või ehtsad, kas need on meis päriselt juurdunud või on neil ainult ühise illusiooni ajutised juured. (lk 125)
Lola meenutas alati suure nostalgiaga seda aega, kui ta vangis oli. "Kui ma vangimajas olin," ütles ta sageli. Vanglas, ütles ta, tundis ta ennast oma elemendis, lõpuks ometi omal kohal, iseendaga rahus, kompleksid olid kadunud, miski ei pärssinud teda enam. Ta oli sõbrunenud jugoslaavia tüdrukutega, kes istusid kinni poliitilistel põhjustel, ja ka tavaliste vangidega; nendega rääkides leidis ta õiged sõnad ja võitis nende usalduse; teised vangid hoidsid kõik tema lähedale, et temalt abi ja nõu saada. Balbo ja Lola arutelud tema võimaliku töökoha üle jõudsid alati "vangimajani", mõlemad jõudsid järeldusele, et talle tuleb leida töökoht, kus ta tunneb ennast, nagu vanglas olleski, täiesti oma elemendis, vabana, ilma et miski teda pärsiks, oma energia täieliku peremehena. Sellist tööd ei tundunud aga lihtne välja mõelda. Hiljem jäi ta ükskord haigeks ja pidi lühikest aega haiglas olema, ja haiglas, haigete tüdrukute keskel, koges ta korraks uuesti seda rahvajuhi energiat, mis ärkas ilmselt dramaatilistel, pingelistel, ohu ja hädaolukorra hetkedel. (lk 145)
See, kes alati naeratas, tuli hiljem kirjastusse tööle ja tema ülesandeks sai teadussarja toimetamine, mis tundus väga veider, sest ta ei paistnud olevat kunagi mingilgi viisil teadusega tegelenud; aga ilmselt sai ta selle toimetamisega hästi hakkama, sest ta töötas sellel kohal aastaid ja sai hiljem isegi sarja peatoimetajaks, olles ikka malbelt, relvitult ja nukralt naeratav, laiutades aina käsi ja kinnitades, et ta ei tea teadusest midagi. Lõpuks läks ta ära ja lõi omaenda teaduskirjastuse. (lk 147-148)
Kavalusest tehtud vead seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või ettevaatamatus - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? Ettevaatusel, arvestusel, kavalusel on mõistuse nägu - mõistuse kibe nägu, hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid argumente, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda. (lk 149)
Meil oli kunagi kombeks pidevalt enesekriitikat teha, see oli sõjajärgsetel aastatel. See tähendas, et kui me olime teinud vea, siis me analüüsisime ja lahkasime seda kõva häälega. Me põimisime uhe vea teisega ja enesekriitika lisandus neile saatena, põimudes ja segunedes vigade endiga, nii nagu muusika seguneb ooperi sõnadega, varjutab nende tähenduse ja viib need ülevas rütmis endaga kaasa. (lk 153-154)
Ka mu isa pidas neil aastatel ükskord kihutuskõne. Tal oli palutud kandideerida Rahvarinde nimekirjas - Rahvarinde egiidi all kandideerisid koos kommunistid ja sotsialistid. Ta oli nõusse jäänud. Talle oli öeldud, et ta peab vähemalt ühe kihutuskõne pidama, ainult ühe. Ta võis rääkida, mida tahab. Ta viidi ühte teatrisse, lasti lavale ronida, ja isa alustas oma kihutuskõnet sõnadega: "Teadus on tõe otsimine."

Ta rääkis ainult teadusest, umbes kakskümmend minutit, ja rahvas vaikis hämmeldunult. Ühel hetkel ütles ta, et Ameerikas on teadusuuringud kaugemale jõudnud kui Venemaal. Rahvas vaikis veel suuremasse segadusse sattunult. Äkki nimetas ta kogemata siiski Mussolinit, öeldes, et ta kutsub teda Predappio eesliks. Selle peale puhkes mürisev aplaus ja isa vaatas hämmastunult ringi, sattudes omakorda segadusse. Selline oligi isa kihutuskõne. (lk 154)

"Kui ma internaatkoolis käisin," ütles ema, "pidin ka vaalu õppima. Looduslugu õpetati hästi, see meeldis mulle väga. Aga meid viidi internaatkoolis natuke liiga tihti missale. Kogu aeg tuli pihtida. Vahel me ei teadnud, mis pattu pihtida, ja ütlesime siis: "Ma varastasin lund!""

""Ma varastasin lund!" Ah, kui tore mul internaatkoolis oli! Mul oli nii lõbus!" (lk 159)