Mine sisu juurde

Nele-Liis Vaiksoo

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Nele-Liis Vaiksoo (sündinud 16. märtsil 1984 Tallinnas) on eesti laulja ja näitleja. Tema isa on arhitekt Raul Vaiksoo.


Intervjuud

[muuda]
  • Kui teha naudinguga tööd, mis väga meeldib, siis jõuavad sinuni ka head asjad.
  • Kui rahva ette jõuad ja esimese loo juba tehtud saad, siis leiad energia ja suudad jälle esinemist nautida! Kas võtad end kokku või saad energiat publikust. Aitab juba see, kui näed, et rahvas elab kaasa ja nii tekib vastastikune side, mis kannab.
  • Kõige olulisemad töised perioodid pean alati vastu. Aga kui need mööda saavad, siis 2–3 päeva hiljem jään sageli kergelt haigeks. Vähemalt nohu saan küll! Siis mõistan, et keha tahab mind puhkeasendisse seada. Isegi kui ma pole külmetunud, tekitab keha läbi stressi endale sellise "haiguspuhkuse".


  • Ei saa öelda, et see lausa ära tüütaks, aga loomulikult tekib teatud rutiin. On teatud kindlad asjad, mida sa teed enne ja pärast etendust ning etenduse käigus pead sa juhinduma lavastaja näpunäidetest. Aga emotsioon, millega sa igal õhtul lavale lähed, on täiesti erinev. Ja inimesed saalis on alati erinevad.
  • Etendus ei alga ega lõpe eesriide avanemise või sulgumisega.
  • Tegelikult tahaks muusikalist natuke puhata ja teha natuke teistsugust muusikat, mida ma varem teinud pole või siis kiigata hoopis uute eluvaldkondade poole. Näiteks on mind juba ammu tõmmanud sotsiaaltöö poole. Selle valdkonnaga tahaks ma tulevikus kindlasti tegelda.
  • Nüüdki jõulude ajal me näeme, et inimesed annetavad hea meelega raha nõrgemate toetuseks. Aga millest on ehk vajaka, on aeg, mida inimesed leiaksid teistega tegelemiseks.


  • [Gümnaasiumi lõpetamisest:] Noh, ma ei räägi veel midagi sellest, aga ehk võib varsti mulle lilledega aktusele tulla. Katki jäi see "Miss Saigoni" pärast. Aga see on nii kauge aeg. Oli, mis oli. Ma ei ole siiamaani osanud seda valikut kahetseda. Mu elu on praegu niivõrd kirev ja värvikas. Võib-olla siis, kui olen 40 ja räägin oma lastele, et ärge tehke seda, mida ema tegi. aga praegu olen ma väga rahul sellega, mis on. Ükski asi ei jää tegemata. Iga asi tuleb omal ajal – vähemalt minu puhul on nii.
  • Ma ei leia, et see on nüüd patt, kui inimene paneb pidu. Leian, et see on väga hea, kui inimesed oskavad mõõdukalt pingeid maha võtta. Ja kui nad leiavad, et selleks on vaja pidu, siis tuleb pidu panna. Ma ei ole enam suur pidutseja. Seda on järjest vähemaks jäänud. Kõige parem ehk ongi sõpradega koos olla. Vahel mängime kaarte ja vahel võtame klaasi veini. Alati ei pea tingimata klubisse minema, hommikul kella üheksani pidu panema ning siis peavalus koju saabuma. Pingeid saab hoopis rahulikumalt maha võtta. [---] Võib-olla on vanusega tulnud see, et oskan piiri pidada. Noored arvavad ikka, et elame ju üks kord ja teeme kõike hästi intensiivselt.
  • Põhjendatud kriitika vastu pole mul midagi. Kui aga inimene lihtsalt lahmib, sest tuli etendusele vigu otsima, mitte elamust saama, siis sellistest inimestest ei saa mina aru. Sellest on hästi kahju.
  • [M]a ei leia, et koorilaulja on vähem tähtis kui see, kes ees soolot laulab. Minu meelest on kõik tähtsad – nii lavapoisid kui ka rekvisiitorid.
  • Mu vanem vend ütles kord, kui mul hästi kiire oli, et mu elutempo on liiga kiire ja katsugu ma natuke aega maha võtta. Et elama peab rahulikumalt ja seda natuke rohkem nautima. Mõnikord ütlevad ka vanemad, et katsugu ma enda jaoks aega leida ja kas või korralikult süüa. Aga üldiselt nad ikka toetavad. Ja pole kunagi kätt ette pannud, kui kuhugi minna tahan. Nad teavad, et lähen nii või teisiti.


  • [Lapsepõlvest:] Kooriproovist puudumine ei tulnud kõne allagi. Sa said puududa põhimõtteliselt siis, kui olid suremas.
  • [Vanemate lahutusest:] Ma olin ikka lapsena täiesti kosmos. Ma olin kogu aeg mingisuguses omas maailmas. Selline välismaailmaga kontakti saamine on tegelikult tekkinud pärast 20ndaid. Ma olin kogu aeg oma mõtetes ja... ahah, keegi läheb siin lahku. Loomulikult mingid asjad lähevad hinge ja sa mingeid asju elad üle, aga üldiselt mul oli nii palju tegemist oma selle laulukoori ja klaveritundidega.


  • Jah, ametlikku diplomit mulle laulukoorist kaasa ei antud, aga kui sa käid 12–13 aastat iga nädal mitu korda proovides, mis vältavad kolm tundi, lisaks veel tantsuproovid, siis ongi see parim kool üldse. See ei olnud vaid teooria, sind pandi kohe kuhugi saatesse, nii et pärast telekast nägid, mida valesti tegid. Seda kogemust ei saa võrrelda mitte ühegi kooliga.
  • Pulmas esinemised on üldse närvesöövamad, kuna see on kahe inimese elus võib-olla kõige tähtsam päev üldse. Ja mina tahan neile ainult õnne ja rõõmu pakkuda, kindlasti mitte midagi ära rikkuda...
  • Laval ei taha keegi näha, kuidas sa ise seda läbi elad, sa ei tohi olla nõrk. Rollide karakterid on tihti palju tugevamad kui näitlejad ise. Tihti on endal tunne, et tahaks nutma puhkeda, kuid ei tohi, vastupidi, see naine on väga tugev.
  • Mulle ei meeldi sõnavabaduse juures see, et ei tunta vastutust. Võib justkui kõike öelda, kogu aeg ja hästi halvasti. Ma ei ole sellega üldse nõus, minu meelest on sõnavabadus see, et sul on küll õigus öelda, aga sa ei pea seda tegema.
  • Kui vaatame paar aastakümmet tagasi, siis oligi normaalne, et kahekümneselt lapsi saadakse. Minu otsus oli niisugune, see, et keegi seda ei mõista, polnud üldse minu mure, mu elus oli tähtsamaid asju.
  • Lastehaiglas elatakse minut või viis minutit korraga ja sa lihtsalt pead positiivsust hoidma.
  • [Lapse sünnist enneaegsena:] Miks ma sellest räägin? Teadvustan endale, et meil läks hästi. Mul on võimalik öelda neile naistele, kes on samas olukorras, et see aeg haiglas ongi raske. Isegi siis, kui ei lähe hästi või juhtub see kõige halvem, kui sa kaotad oma lapse, tuleb kuidagi püsti tõusta ja edasi minna.
  • Mõnikord tundub, et saan hetke raskusest aru alles siis, kui see on juba möödas ja tulen sellest välja. Kui on raske, siis muutun ülimalt produktiivseks. See on hästi suur šokk, millega toimetulemiseks otsid tegevusi, kuhu kogu energia suunata. Ma ei jää kriisisituatsioonis kunagi käed rüpes istuma, vastupidi, tuleb tegeleda kas või sellega, et kallis inimene väärikalt ära saata. Ühtpidi muutud robotlikuks, aga see on toimetuleku­mehhanism.
  • Võin olla mitmesugune, aga ütleme nii, et vabakasvatust ma ei poolda. Ma ei ole selline lapsevanem, kes laseb lapsel teha, mida ta tahab. Samas ma ei ole ka käskija ja keelaja. Üritan teda alati veenda, et ükskõik mis ka ei juhtuks, alati tule ja räägi. Isegi siis, kui ma mõnikord ei reageeri kõige meeldivamalt. Mulle on oluline, et ta teaks, et üheskoos leiame kõigele lahenduse ja kodu on kui staap, kuhu alati tulla. Igale inimesele on tähtis, et keegi teda päriselt kuulaks. Või siis halval päeval ütleks, et pole midagi, homne tuleb parem.
  • Olin lapsena täielik kosmos, käisin koolis, proovides, klaveri­tunnis, olin hästi omas mullis. Pleier peas ja Michael Jacksoni kassett mängis. Pigem mäletan, et mõtlesin mõnikord omaette, miks ta mulle nii halvasti ütles ja kas ta ikka ise sai sellest aru, mida ta ütles.
  • Olen ka üksi olnud, aga mulle meeldib õhtul koju jõudes rääkida, mis täna kõik juhtus, ja kuulata, kuidas teisel on läinud ja mida ta on teinud. Või reisides jagada ühiseid hetki. Mulle meeldib, et saan õhtul kellelegi kaissu pugeda ja et keegi on minu jaoks alati olemas, kes koju ootab ja keda mina koju ootan. Kellega koos saab plaane teha ja neid teostada.
  • Ma ei ole kunagi kellegi teise arvelt hõlptulu teeninud või kellegi teise kulul elanud. See on võrratu tunne – kui sa tahad vinget kotti, siis sa lähed ja ostad selle endale ise! Ja ma olen kõvasti tööd teinud, et seda endale lubada.
  • Olin varem vihane pealehakkaja, nüüd mõistan, et mõne asjaga ei olegi mõtet jännata. Kui küsimus puudutab aga minu või mu pere heaolu, olen valmis ikka barrikaadidele minema.
  • Tahaks saada paremaks inimeseks, nii ühiskonna kui ka teise inimese jaoks. Et teisi paremini mõista ja et nemad mõistaksid mind. Ja leida endas veelgi rohkem tasakaalu, et olla vähem keevaline.


  • Huumorimeel on see, mis mind inimestega liidab. Võin oma naljades olla väga sarkastiline, isegi irooniline, aga kui keegi selle läbi hammustab, on tal koht minu südames. Üldse meeldivad mulle veidi kiiksuga inimesed.
  • Ilmselt on üks minu isikupära see, et olen kõikuva tujuga. Mõni ehk arvaks, et olen lausa liiga äärmuslik. Ühel hetkel rõõmustan täiega, teisel olen lõpmata kurb. Mind võib mööda lauda jalutav lepatriinu õnnest nutma panna. Võin sama ootamatult mõnes teises olukorras naerma pahvatada.
  • Kui ebaõnnestun, siis ebaõnnestun. Mul pole iseendale piiranguid. Olen aru saanud, et pole vaja elada nii, et lood endale mingi kuju ja elad siis nii. Kuidagi on mulle selgeks saanud, et olen inimene kõikide ebatäiuslike lisanditega. Seda mõistes püüan elu mitte väga tõsiselt võtta.
  • Arvan, et on jube raske elada, kui arvad, et tead, milline keegi olema peaks.
    • Nele-Liis Vaiksoo, intervjuu: Dagmar Reinolt, "", Naisteleht, 13. september 2017


  • Artistina oli mul juba 26aastaselt hetk, mil kahtlesin, kas liikuda samamoodi edasi. Olin selleks ajaks kümme aastat muusikalides kaasa teinud, korraga tundus, et kõik, mida tahtsin, on selles vallas juba saavutatud. Mul oli raske endale põhjendada, kas ja kuidas jätkata. Tundsin, et olin muusikalimaailma liialt kinni jäänud, olin läbi põlenud ja tahtsin laulmise sootuks lõpetada. Kui teatasin isale, et nüüd on mu lauljakarjääril lõpp, vastas ta lihtsalt: "Eks sa ise tead paremini, aga ära liiga kiirelt ja uisapäisa tegutse, mõtle veel. Kui anne on kõrgemalt kaasa antud, siis võib-olla ei tohiks see olla sinu kergekäeline otsus, vaid hoopis kohustus oma annet jagada." Olin oma otsuses liikuda edasi millegi uue juurde kindel. Aga isa sõnad tulid ikka uuesti meelde. Muutsin suunda, osalesin šõuprogrammides ja andsin kontserte. Ma ei tituleeriks end muusikaliartistiks, pigem lihtsalt artistiks.
  • Mina seda ei mäleta, et isa valesti mängis! Ta oli ju hirmus nutikas igasuguseid asju leiutama! Mäletan hästi, kuidas koos klaverit ostmas käisime. Isa õppis ka mu muusikakooli palu selgeks. Seda olen ma küll temalt õppinud, et lahendamatuid asju ei ole. Kui keegi ütleb "pole võimalik", siis meil selline sõnapaar ei kehti. Kui sul pole klaverit ja on ikka vaja klaverit harjutada, siis harjutad paberi peal!
  • Kui niimoodi mõelda, ei meenu mulle ühtki asja, mida ma kardaksin. Olen oma elu jooksul käinud läbi paksust ja vedelast, ma isegi ei kujuta ette, mis veel võiks hirmutada. Paljutki on juhtunud, ühte venda mul enam pole... On olnud üleelamisi suhetes, lapsega, tööga. Pea igas eluvaldkonnas on krahh läbitud. Usun, et kui siiamaani hakkama sain, saan ka edaspidi.
  • Pean oskama oma üksioleku vajadust ka pereliikmetele selgeks teha, et nad ei tunneks, et viga on neis. Oma väsimust ja stressi ei saa koduste peal välja elada.
  • Teooria, nagu otsiksid tüdrukud kaaslaseks oma isa moodi tüüpi, peab minu puhul paika. Hindan mehena sellist, kel on intelligents ja humoorikus, kes oskab haamri ja naeltega midagi peale hakata… kel on süda õiges kohas. Ilusamaks saame ennast tuunida, raha jõuab ka alati juurde teenida, aga empaatiavõimet ja hoolivust on teisele raske õpetada — hell ja hea süda peab endal olema.
    • Nele-Liis Vaiksoo, intervjuu: Anne Metsis, "Oma isa tütar", Eesti Naine, 21.10.2017

Tema kohta

[muuda]
  • Kui aga Nele-Liis Tallinna Muusikakoolis klaveriõpinguid alustas, polnud meil algul võimalust klaverit osta, õpetasin talle paberile joonistatud klaviatuuri peal. Ütlesin, et ära sa teistele räägi, et meil klaverit pole!


  • Enne "West Side Story" proove ei teadnud ma Nelkut üldse. Usaldasin neid, kes teda soovitasid. Ning olin siis meeldivalt üllatunud, sest Nelku, kes pole mingit näitlejaharidust saanud, on lihtsalt absoluutne talent. Temas on olemas see X-faktor või staarisäde. Nelkul on nii hea näitlejainstinkt, et seda on kosutav vaadata. Nagu väike kurat: nii pisike tüdruk ja laval mängib end nii suureks!
  • Mulle õudselt meeldib tema ausus ja otsekohesus. "Pritsi aga pritsi sappi! Mulle on seda vaja!" ütles ta mulle. Nelku on see tüüp, kellele pole mõtet mett moka peale määrida. Ta on see juhtum, kellele peab kõike otse näkku ütlema.


  • Usun, et oleme Nelkule karuteene teinud, sest "Vampiiride tants" tuli tema ellu suhteliselt otsustaval hetkel: sinnani oli ta tüdruk, kes tahtis arhitektuuri õppida ja laulis hobi korras. Läks aga teisiti ja nüüd pole ta karussellilt maha saanudki.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nele-Liis_Vaiksoo&oldid=58077"