Minu ema oli üks nende seast, najaad, allikate ja veekogude kaitsja. Ta oli isale silma jäänud, kui isa oli tulnud külastama minu ema isa Okeanost tema kojas. Nad olid nõod ja ühevanused, ehkki see nii ei tundunud. Isa kiiskas kui äsja alasilt tulnud pronks, Okeanose silmad olid sünnist saad rähmased ja tema valge habe ulatus vööni. Ometi olid nad mõlemad titaanid ning eelistasid teineteise seltskonda uutele Olümpose jumalatele, kes ei olnud näinud, kuidas maailm loodi. (lk 7)
Pärast kõiki isa jalge ees veedetud tunde olin õppinud otsekui õhust tundma, kus on vägi. Mõni onu lõhnas nõrgemini kui pink, millel nad istusid, aga vanaisa Okeanos lehkas kui rammus jõemuda ja isa nagu äsja süüdatud tuline leek. (lk 25)
