Meie autojuht on kadunud rahva hulka. Kõik ta mõtted on koondatud vaid sellele, et täita oma naise palvet — panna ohvrianniks määratud siidrätik kuhugi hästi nähtavale kohale. Kulub üle tunni, enne kui me ta jälle üles leiame. Palverändurite juurdevool ei lakka. Lastel on käes õhupallid ja ilusad tuulerattad. Maas vedelevad puruks sõtkutud lilleõied ja kirjud paberitükid. Eredatest lampidest valgustatud tänaval hõljub pilvena peen tolm. Pühalikkust leiame jälle alles seal, kus pole valgust ega lärmi, seal, kus vanad puud heidavad tumedaid varje, kus on kuulda tsikaadide laulu ja vaikses jõevees peegeldub kahvatu kuu. (lk 100)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
