Eriti tore on see, et Johanna oli mõtelnud meie igapäevase leiva peale, mitte nagu need seitseteist tüdrukut, kes kirjutavad, et soovivad saada müüjannaks ilmtingimata parfümeeria kaupluses. Sest ütelge, mida peab härra Trukk, linna ainukese rohupoe omanik, peale hakkama seitsmeteistkümne noore daamiga, kes ei soovi olla mujal kui tema kaupluse leti taga? Isegi kui ta kõik senised müüjad vallandaks, jääks enamik neiusid töötuks. (lk 25)
Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
