Parkal
Ilme
Proosa
[muuda]- Ljonka püüdis end õigustada:
- "Heake küll. Kui minu vennad ei töötaks parkalitöökojas, millest me siis elaksime? Meil poleks millestki elada. Aga kas sa arvad, et see on väga meeldiv töö? Mine'nd ikka! Kõik riided haisevad neil parknahast, ja juuksed ja käed ka, ja sellest ei saa lahti mite mingi seebiga ega odekolonniga ega üldse mitte millegagi. Nad on noored mehed. Ja tütarlastele see hais ei meeldi. Sinu arust peab siis keegi spetsiaalselt selle jaoks elama, et parkalitöökojas töötada?"
- "See on erandjuhtum!" arvas Sjomka Gorodnitski.
- "Muidugi!" ütles väike Zoja. "Tühine erandjuhtum!" (lk 31-32)
- Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21