Peeter Müürsepp juunior

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Peeter Müürsepp juunior, 2011.
Peeter Müürsepp juunior,2018.

Peeter Müürsepp (sündinud 21. juunil 1961) on eesti teadusfilosoof.

Intervjuud[muuda]

  • Matemaatikast filosoofiasse suundumine pole ajaloolises plaanis midagi erandlikku. Matemaatika ja filosoofia on lähedased kas või seetõttu, et kumbki ei tegele empiiriliselt tunnetatavaga, vaid püüab puhta mõistuse abil hakkama saada. Platoni jaoks paiknes matemaatika teatavasti materiaalse maailma ja ideede maailma vahel, olles seega filosoofiale kõige lähedasem distsipliin. Aristoteles täpsustas, et füüsika (tolle aja mõttes looduse uurimine) on materiaalse maailmaga seotud, metafüüsika (filosoofia) pole sellest üldse sõltuv, aga matemaatika on osaliselt seotud, seega vahepeal.
  • Filosoofia hakkas mind huvitama juba keskkoolis, aga ideoloogilisest survest teadlik olles ei pidanud ma Nõukogude ajal võimalikuks niisugust eriala valida. Matemaatika on selles osas kõige neutraalsem valdkond, aga ka muus osas universaalselt kindel teadmiste alus.
  • Ühelt poolt pakub teadus meile kõige kindlamaid teadmisi maailma kohta. Teiselt poolt ei suuda teadus midagi lõplikult garanteerida. Teadlased on ekslikud nagu kõik inimesed ja teevad vigu. Kuidas niisuguse reaalsuse puhul teaduskauget inimest veenda, et teadus on kindlam teadmiste allikas kui mis tahes muu valdkond?
Teadlased ju vaidlevad omavahel, lähtuvad eri mõtteviisidest ja rakendavad eri mudeleid. Kellel õigus, selgub alles praktiliste rakenduste tulemusena ja siiski mitte tingimata üheselt ja lõplikult. Loomulikult on raske aru saada, miks n-ö targad inimesed kohe aru ei saa, kuidas asjad maailmas tegelikult on. Ideoloogilistele liidritele on see selge ja rahval läheb paraku kiiresti meelest ära, et too selgus oli vaid näiline ja eksiti sügavalt. Teaduses pettumise põhjuseks võib skepsise kõrval olla ka ülemäärane teaduseusk, mis suure tõenäosusega saab mingil hetkel tagasilöögi.
  • Aga võib-olla kõlbab teadus ka niisugusena, nagu see praegu on. Tuleb luua palju paremini toimiv kooskõla ühiskonnaga. Küsimus võib olla pigem haldussuutlikkuses kui teaduse valesti mõistmises
  • Kui on otsene ja tõsine probleem, soovib inimene alati kiiret lahendust. Kuna viirusega võitlemiseks on vaja teaduspõhist meditsiini, siis keskendub teadlastele eriline tähelepanu. Praeguses kriisis on huvitav täheldada, et kuigi teadlased on aeg-ajalt pälvinud kriitikat, ei ole olnud kuulda, et kusagilt mujalt peale teaduspõhise meditsiini tuleks viirusele leevendust. Skeptikud, kelle arvates viirust pole olemaski, on muidugi omaette seltskond.
  • Teadusfilosoof peab tundma teaduse arengulugu. Ilma selleta on tal võimatu teaduse kohta midagi tähelepanuväärset öelda. Isegi kui mõni teadusfilosoof arvab oskavat teadlastele ette öelda, milline on õige teaduse käsitus, mida mina küll mõistlikuks ei pea, ei saa ta seda teha, ilma et ta teadustraditsioone tunneks. Teadusajaloolane saab filosoofilt õppida kriitilist mõtlemist ning väljendusviisi selgust ja täpsust. Teadusajaloolase kirjutatu ei tohi ülearu kuiv olla.
  • Nagu nimetuski ütleb, mõistab praktiline realism teadust eelkõige praktilise tegevusena, praktilise uurimistööna. Kõige tüüpilisem teadus sellest vaatenurgast on eksperimentaalne loodusteadus. Teame, et seda ei saa olla ilma teadlast suunava teooriata. Nii väidetakse ka praktilises realismis. Ometi ei ütle teooria üksi midagi.
Teadlane peab hakkama uurima ja ainult niisugusel viisil saadakse teadustulemusi, millest paljud on ka vägagi kasulikult rakendatavad. Ikkagi jääb küsimus, kas teadlane oma uurimistöös üldse reaalsuseni välja jõuab või tegeleb ainult omaloodud konstruktsioonidega. Võib-olla loovadki seose tegelikkusega ainult edukad rakendused. Vähemalt niiviisi saavutab teadus lõpuks reaalsusega ikkagi kontakti. Teadlase praktiline uurimistöö ja saadud tulemuste rakendamine, kui see võimalikuks osutub, ongi see, mis on olemas.
  • Objektiivsuse küsimust praktilises realismis minu arvates õieti ei tekigi. Kõik see, millega teadlane üldse kokku puutuda saab, on reaalne maailm. Isegi tema enese teoreetilised konstruktsioonid, sest midagi suvalist konstrueerida ei saa. Reaalsus ei luba. Ega seda usutagi, et kogu objektiivne reaalsus viimse detailini kunagi kättesaadav võiks olla. Tõde ei paku samuti praktilise realismi järgijale huvi. Omaks võetakse nn deflatsiooniline lähenemine, mille järgi tõeküsimus justkui taandub.
  • Minu seisukoht on, et tulevastele teadlastele, kõigile üliõpilastele tuleks õpetada kursust, mida eesti keeles sobib nimetada teaduslooks, või kui tegemist on näiteks tulevaste inseneridega, siis peaks see olema teadus- ja tehnikalugu. Rõhuasetuse paneksin teaduse ja vastava valdkonna ajaloolise arengu käsitlemisele.
Loomulikult tuleb tutvustada ka põhilisi filosoofilisi teadusekäsitlusi, pannes üliõpilased mõtlema selle üle, kuidas nemad teadust mõista eelistavad. Tulevased spetsialistid peavad ikkagi mõistma, mida nende eriala enesest kujutab. Vastasel juhul oleks tegemist pelgalt tehniliste töötajatega. Näen kahjuks viimasel ajal järjest rohkem suhtumist, et muud polegi vaja ülikoolis saavutada, seda nii meil kui ka mujal.
  • Teadus on küll eristuv, aga ainult üks paljudest inimese tegevusvaldkondadest. Teadlased on inimesed, kellest igaühel on oma kultuuritaust, maailmavaade ja väärtushinnangud ning kes ei ole vabad inimlikest nõrkustest, emotsioonidest, subjektiivsetest eelistustest.
  • Teadus ei saa kindlasti olla steriilselt objektiivne. Selle müüdi võime unustada. [---] Enamgi veel, isegi tegelikkus, millega teadlane uurimistöö käigus kontaktis on, ei saa olla väärtusneutraalne.
  • Loomulikult oleks tore, kui igal pool areneks teadus oma täies mitmekesisuses, aga paratamatult ressursse ei jätku ja hästi toimiva rahvusvahelise koostöö puhul pole vist ka niisugust vajadust. Ressursimahukad alusuuringute keskused peaksid oma töötajate koosseisult olema rahvusvahelised.
  • Loomulikult tuleb kõigile emakeeles selgeks teha teadusliku maailmapildi põhialused, aga paratamatult saavad ainult vähesed aru uute avastuste detailidest. Seda mõtet on lihtsam selgitada matemaatika põhjal. Kui paljud matemaatikudki, kõigist haritud inimestest rääkimata, saavad aru selle valdkonna uusimatest saavutustest? Väga selge vähemus. Ainult need, kes parajasti matemaatika selle haruga sügavuti tegelevad.
Neid võib olla mitte rohkem kui viis-kuus inimest kogu maailmas. Teatud mõttes on intellektuaalne innovatsioon sügavalt elitaarne. Midagi pole teha. Vaatame ka tehnoloogia poole pealt. Kui paljud meist saavad aru, miks ja kuidas internet töötab. Kui paljud peaksid sellest aru saama? Kas me sellestki aru saame, miks pastapliiatsiga kirjutada saab? Ja jällegi, kui paljud peavad sellest üldse aru saama?
  • Matemaatika on tõesti hädavajalik universaalne teaduse keel, aga ilma rahvuskeelteta ka hakkama ei saa. Jällegi tuleb mõelda, milline oleks mõistlik tasakaal. Leian, et iga kõrgharidusega inimene peab tänapäeval oskama inglise keelt. Samuti peab ta kindlasti väljendama ennast ka emakeeles, muu hulgas selgitama oma eriala peensusi. On väidetud, et niisugune olukord annab eelise inglise keelt emakeelena rääkijatele. See ei pruugi tõsi olla. Vähemalt mitte igas valdkonnas. Mitme keele valdamine kuni nendes mõtlemiseni avardab maailmapilti ja aitab kaasa loovuse arengule. Kui küsitakse, mitut keelt valdama peaks, siis kindlasti pole õige vastus, et võimalikult palju. Õige vastuse peab igaüks ise leidma, arvestades oma võimeid ja huvisid ning oma valdkonna eripära.

Välislingid[muuda]