Pierre Bayard

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pierre Bayard, 2017.

Pierre Bayard (sündinud 2. detsembril 1954 Pariisis) on Prantsusmaa esseist, psühhoanalüütik, kirjandusteadlane ja -kriitik.


"Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Pierre Bayard, "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?", tlk Tanel Lepsoo, 2. trükk, 2020 (1. trükk 2008).

  • Pole põrmugi vajalik raamatut lugeda, et selle kohta arvamus kujundada ja sellest rääkida ning teha seda mitte sugugi üldsõnaliselt, vaid väga täpselt. Sest pole olemas ühtegi eraldiseisvat raamatut. Raamat on osake sellest suurest kogumist, mida ma nimetasin kollektiivseks raamatukoguks, ja selle täiuslik tundmine pole vajalik selleks, et ühele elemendile hinnangut anda. [---] Tuleb osata määratleda – positiivselt või negatiivselt – raamatu kohta selles raamatukogus, nii nagu üks sõnagi ei oma tähendust muidu, kui vaid sama keele ja sama lause teiste sõnade suhtes. (lk 96)
  • Kuna raamat pole mitte niivõrd raamat, kuivõrd kõnesituatsioonide kogum, milles ta liigub ja muutub, siis tuleb meil, kui me tahame asjatundlikult rääkida raamatust, mida me pole lugenud, tunda huvi just nende situatsioonide vastu. Sest asi pole mitte raamatus, vaid selles, mis on raamatust saanud kriitikaruumis, kuhu ta on sattunud ja kus ta pidevalt teiseneb. Just selle uue objekti kohta, mida kujutab endast pidevas liikumises olev tekstide ja inimeste lõimumine, peab oskama õigel ajahetkel sobivaid lauseid moodustada. (lk 119)
  • See, kes oskab selliseid olukordi positiivselt läbi elada, kes suudab oma süütundekoorma maha visata ja pöörata tähelepanu konkreetsele situatsioonile, milles ta on ja mida see pakub, võib virtuaalse raamatukogu avamisega leida end autentses loomingulises ruumis, mida tuleb just sellisena võtta kõiges selle rikkuses ja võimalustes. (lk 130)
  • Lisaks eneseavastamisele asetab vestlus raamatutest meid loomingulisse protsessi, kuna ta viib meid selle allika juurde. Ta näitab meile subjekti, mis sünnib loomingus, võimaldades kõnelejal läbi elada see iseenesest ja raamatust eraldumise sünnihetk, mil lugeja, kes lõpuks vabaneb teiste sõnade taagast, leiab endas jõudu iseenese sõnad valmis vermida ja sel kombel kirjanikuks saada. (lk 139–140)