Pille Pruulmann-Vengerfeldt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pille Pruulmann-Vengerfeldti esinemine Akadeemilise Ajakirjandusseltsi koosolekul Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. 2016. aasta november.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt (aastani 2004 Pille Vengerfeldt; sündinud 26. novembril 1978 Jõgeval) on Eesti sotsiaalteadlane ja meediauurija.

Intervjuud[muuda]

  • Tegelikult on täiesti okei, kui me tahame ka lihtsalt meelelahutuseks meediat tarbida.
  • Infotarbimisele orienteeritud inimest võib mõnevõrra häirida ja solvata see, kui meediakanalites pakutakse talle pidevalt kuulsuste pilte ja arutatakse selle üle, kes nüüd sai emaks või isaks või mingisuguseks muuks asjaks.
  • Me tõepoolest orienteerume väga palju justnimelt kriisile ja katastroofile. Ka siis me jätame maailmast tegelikult ühekülgse ja hirmsa pildi.
  • [Uudisväärtuse kriteeriumite ümberhindamisest:] Kas selleks, et 21. sajandi meediaruumis hakkama saada, peame me orienteeruma niivõrd väga kriisile või peaksime inimestele pakkuma varianti ka lihtsalt n-ö kursis olla, harida ennast, saada midagi rohkemat teada näiteks Boliivia majandusest, mitte ainult sellest, kui Boliivias on mingisugune pomm või suurem narkokuritegude kinnivõtmine?

Artiklid ja esinemised[muuda]

  • Tallinna Ülikooli (TLÜ) kommunikatsiooni instituut räägib praktiliste ajakirjanike koolitamisest. Tallinnasse paistabki tekkivat heal tasemel ajakirjandustehnikum, väärtustades käsitööoskusi ja toimetuste õhku, mitte aga mõtlevaid ajakirjanikke. Kirjutamisoskuse taga ei saa aga alahinnata silmaringi ja mõtlemisvõimet. Tartust, kus ajakirjanikke on koolitatud üle poole sajandi, tahaksime hüüda - head sõbrad, näidake enne tulemused ette. Kireja kukk ja muneja kana, teate ju isegi.
  • Ka Tallinnast eemal olek avardab silmaringi, sest kui kõik pealinna koondub, jääb mulje, nagu Eesti lõppeks Rae vallas.
  • Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et kanalist ja formaadist sõltumata peetakse baasteadmisi (oskus leida head materjali, oma tegusid eetiliselt kaaluda ja oskus kirjutada ning avalikkuse huve teenida) kõigis kanalites olulisemaks tehnilistest oskustest. Kui täna õpid selgeks Twitteri kui novaatorliku nutilahenduse, kuid homme on vaja sisu toota järgmisesse kanalisse, on selge, et tehniliste oskuste kõrval oleks olnud tarvilik laiemalt mõtlema õppida.
  • Käsitööoskused on vajalikud, neidki tuleb harjutada. Kuid ülikoolis harjutamine on lisaks proovitööle paljudele meie tudengitele ka elatusallikas. Lisaks sellele, et oskad vajutada õiges tarkvaras õigele nupule, on oluline aru saada, mis on professionaalsus ajakirjanduses, kuidas toimetus töötab, milline on ajakirjanduse roll ühiskonnas ning milline on ajakirjaniku identiteet selles masinavärgis.


  • See, kuidas me viimase paarikümne aasta tehnoloogilist (r)evolutsiooni mõtestame, annab meile võimaluse aru saada, milliseid ühiskondlikke muutusi peaksime otsima või ootama ning millisteks muutusteks ka iseend ja oma üliõpilasi ette valmistama.


  • Digitaalne on lihtsalt üks viis andmeid edastada. Küsimus on kui palju on ära kasutatud digitaalse edastamise võimalusi ja kui palju on jäetud kasutamata.
  • Digipööre tähendab, et meil on vaja suuremat ja vingemat kaamerat - aga mis me sinna sisuks sisse paneme? Kas me teeme lihtsalt suurema pikslite arvuga pildi või paneme sinna sisse asjakohase sisu?
  • Selleks, et andmetest midagi kasu oleks, peab sellest saama informatsioon. Oluline on, et see informatsioon ei läheks digitaalsete andmete infomerre kaduma.


  • Digipööre omakorda on aluseks informatsioonilisele pöördele ja sellel on ühiskonnale hoopis teiselaadne mõju. Informatsiooniline pööre on digitaalsete vormingute tulemusel või koosmõjus tekitatud pööre, mille peamine iseloomulik tunnus on informatsiooni üleküllus.
  • Informatsiooniline pööre nõuab meilt oskust kiiresti infot otsida ja leida, valida, eristada olulist ebaolulisest ning filtreid ja algoritme kasutades leida võimalus hoida infot seni, kui meil seda vaja on. Enamik inimesi tunnistab, et info üleküllus koormab ja on väsitav ning otsitakse teid, kuidas sellega paremini toime tulla. Teisalt kutsume info üleküllust ka ise esile, olles pidevalt ühenduses, pidevalt sisse lülitatud ja pidevalt kättesaadav digikanalitest tulevatele infokillukestele.
  • Kommunikatiivse pöörde idee on seotud kahepoolse kommunikatsiooniga. Kui interneti algusaegadel räägiti inforevolutsioonist – kõik saavad laiale maailmale oma mõtetest teada anda –, siis nüüd on ilmne, et see tähendab pigem seda, et kõik räägivad, aga vähestel on info ülekülluses mahti kuulata. Nii on digi-, info- ja kommunikatiivse pöörde tagajärjeks olukord, kus kõige kallim ressurss on tähelepanu. Kommunikatiivse pöörde oskuslik ärakasutamine nõuab palju ressurssi, kuid annab ühiskonnale ka palju juurde.
  • Ühiskonnana edukaks toimimiseks on vaja rahvuskeeli ja kanaleid oskuslikult ära kasutada. Nii tuleb digikanalite mitmekülgse kasutusega kaasa ka infopööre, kus ühest küljest ERR panustab infokeskkonda uue info juurdetootmisega, kuid teisest küljest toob infopööre senisest enam esile ERRi rolli ja vastutuse info valija ning sortijana. Infost küllastunud maailmas on just see roll tähtsam kui kunagi varem. Varem või hiljem tähendab see uudiskriteeriumide ümberhindamist ühiskonna vajadustest lähtuvalt. Lähedus ja lokaalsus peab saama veelgi lähedasemaks, maailmauudised sisukamaks ja mitmekülgsemaks. Uudiste sidumine ja rühmitamine tekitab ootuse, et kriisiuudiste kõrval näidatakse kriisi lahendamist või kriisijärgset elu.
  • ERRi ülesanne on täita ka sotsialiseerivat rolli. Ühiskonna integreerimine hõlmab muu hulgas meedia tarbimise õpetust, kodanikuteadlikkust. Kui õppimine puudutab kõiki vanuserühmi, siis see palju räägitud elukestev õpe peab olema ka rahvusringhäälingu osa.
  • Enamikule inimestest ei ole demokraatlikkus sisseharjunud aruteluviis. Kiviaja inimene meis tahab saada tugevama õiguse ning rahuldada oma vajadusi hammusta-ja-löö-printsiibiga. Maast madalast sotsialiseeritakse väikesi inimesi, öeldes neile, et hammusta-ja-löö ei ole õige asjaajamisviis. Sama moodi peaksime käituma demokraatlikus arutelus.
  • Demokraatia üks alustalasid on usk ja veendumus, et minu hääl loeb. Minu hääl peab lugema kindlasti paljudes kohtades ja rahvusringhääling saab aidata kasvatada veendumust, et auditooriumi liikmete häälel – nii üksi kui ka mitmekesi – on mõju.
  • Ajakirjandus on loominguline eriala ja seda peab tegema loomingulise vabaduse vaimus. Looming tähendab alati resonantsi ja dialoogi ühiskonnaga, aga loomingulisus tähendab ka vabadust eksida. Eksimisvabadus ei tähenda kriitikavabadust. Kritiseerima peab ja kriitika on niisamuti osa oskuslikust dialoogist. Kõigile ei saa ega peagi meeldima.
  • Ega vaataja-kuulaja-kasutaja oskagi kohe oma mõtteid ajakirjanduslikult väljendada. Kodanikuajakirjandus või kommentaarium või mõni muu, avatud, kaasamist võimaldav formaat ei tähenda sisulise kvaliteedi tõusu enneolematutesse kõrgustesse, pigem tähendab see usku, et ajakirjanduse demokratiseerimisel on omaette väärtus, et sellel on sisuline tähendus ja ülesanded, mis on osa uue põlvkonna meediast.


Välislingid[muuda]