Põlemine

Proosa

• "Aga kasvataja, kuidas see päike nii kuum saab olla?" küsis Henri.

"Päike hõõgub kogu aeg," ütles kasvataja.

"Mismoodi?" küsis Madis.

"Niimoodi, et on tuline ja õhetab," ütles kasvataja.

"Kas ta põleb või?" küsis Henri.

"Umbes nii," ütles kasvataja.

"Mis asi seal põleb?" küsis Reedik.

"Kas Päikese sees on puud ja need põlevad või?" küsis Jaan.

"Ei, puid ei ole. Päike koosneb gaasidest," ütles kasvataja.

"Mis gaasidest? Kas seal on niisugune gaas nagu see, mis pliidi sees põleb?" küsis Reedik.

"Aga mille sees see gaas on?" küsis Madis.

"Kas see gaas haiseb ka või?" küsis Jaan.

"Need gaasid ei olegi millegi sees, nad lihtsalt on ja hõõguvad," ütles kasvataja.

"Aga kasvataja, kuule, ma tahan sinult ühte asja küsida," Madis läks kasvatajale ligemale.

"Kasvatajale öeldakse "teie"," parandas Reedik.

"Teie," ütles Madis, "ütle mulle, kui see gaas kogu aeg põleb ja põleb, äkki ta saab ükskord otsa?"

"Kas sa mõtled nii, et ta põleb nagu puud ahjus? Et on täpselt nii nagu puudega — need põlevad ära tuhaks ja tuli kustub? Ja et on nii nagu gaasiballooniga — ühel päeval saab gaas lihtsalt otsa?"

"Jah, ma mõtlen, et see on niimoodi, et see gaas põleb äkki ära ja siis ei olegi enam päikest, et on tühi koht. Ütle, kas saab kunagi niimoodi olla? Ei saa ju, eks?"

"Ei ole ega tule sellist asja. Päike ei saa kunagi otsa," ütles kasvataja Piret. "Ja nüüd minge mängima." (lk 81)

• Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987