Kirjutades suunasin ma oma TEDi ettekande kitsale lõigule oma tutvuskonnast: minu kohmetutele, piinlikkust põdevatele muusikutest sõpradele. Mitmed neist tundsid rahvarahastuse suhtes põnevust, kuid ka ärevust. Olin aidanud paljudel sõpradel nende Kickstarteri kampaaniaid käima lükata ning vestelnud nende kogemustest kohalikes baarides, pidudel, riietusruumides etenduse eel. Tahtsin rääkida põhimõttelisest teemast, mis mind vaevas: öelda oma kunstnikest sõpradele, et küsida on okei. On okei küsida raha ja on okei küsida abi.
