Richard Janno

Richard Janno (10. jaanuar 1900 Tallinn – 29. detsember 1942 Elva) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja.

"Selja tagant"

Tsitaadid väljaandest: Richard Janno, "Selja tagant", 1933.

Reier vaikis endiselt. Ta tundis imelist naudingut, vaadeldes enda ees võppuvat noort naist, ja prilliklaaside taga läigitavad silmad sirasid otseses rõõmutundes. "See naine on kompvekk," mõtles ta ja seadis enese mõnusamalt istuma. "Selge varandus igale mehele." (lk 3)
"Head õhtut!" sõnas Reier rõõmsalt ja süütas paberossi. Mõnulevalt laskudes nahkse tugitooli vetruvasse pehmusse, heitis ta pilgu massiivsele seinakellale, mis majesteetlikult tiksudes vedas suurt osutit number seitsme lähedale. Esietenduse alguseni oli veel tervelt tund ja see sobiski mõnusaks eelootuseks eelseisvale võidukale õhtule.

Oma võidus ja läbilöövuses oli Reier kindel. Ta tundis oma publikut ja selle maitsekihke, kellele lõi oma lavateosed. Rida kuulsusrikkaid aastaid oli tal juba seljataga ja nende kaudu oli ta omandanud vääramatud kogemused ning põhjaliku vilumuse. Polnud üldse võimalik — tema arvates — kirjutada nii, et see poleks saalile meeldinud, et arvustajad oleksid kippunud meeletuska tegema või puhast kunsti tagaihkajad persoonid nina krimpsutama. Ta oli osanud kõigile anda oma osa: laiale publikule naerulajatust, arvustajaile põhimõtteid ja ideoloogiat, kõrge kunsti meestele parajal määral lauseviilitust ning kirjanduslikku hõngu. Kõiki neid erinevaid momente oli võimalik vägagi sobivalt ühte liita — oli vaja ainult vajalist sulenobedust ja erksat närvi.

Reier oli kuulsus. Kõik lavad olid juba mitu aastat tema teenistuses, menu käis ikka kõrgenevat rada ja peale vaimse rahulduse oli ta saavutanud ka aineliselt kõigiti tõhusa seisukorra. Nii võis ta täies eneserahulolus veeta päevi, mis liginesid küll juba viiekümnendaile eluaastaile, kuid sellele vaatamata olid täis nooruslikku naudinguiha ja käegalöövust. (lk 5-6)

Iina Roosiorg oli tolle nooruslikkuse järjekordseid sihtobjekte. Kiiresti oli ta sattunud Reieri avatlevate ja osavalt põimitud sõnade võrku ja sealt edasi läks veel kiiremini. Tänaõhtune kokkupõrge oli selle suhtlemise üks paratamatutest tulemustest, millega Reier oli juba niivõrt harjunud või õigemini, mida oli aegade kestel isegi nii armastama õppinud, et oskas sääraseist ahastusist enesele seada päris nauditava ja meelepärase maiuspala.

"Küllap homme... on teised jutud," mõtles Reier, kaotamata näolt muhelusvinet. (lk 6)

Naine lahkus sõnalausumatult. Reier oli harjunud oma kauaaegse teenija jutukehvusega. See oli otseses mõttes teoinimene, kes sõnadest ei pidanud mingit lugu. Kõik käsklused ja näpunäited täitis ta ustavalt ja truult, ilma et oleks pruukinud neid sõnadega kinnitada. Säärane jutlemist vihkav teenija oli Reierile õieti sobiv, sest võis olla igal juhul päris kindel, et tema kodustest seiklustest ei pääsenud ükski maailma ette. Vanade teenijate hulgas oli säärane "pärl" ju päris harukordne ja seetõttu oskas Reier oma "mammist" tõsiselt lugu pidada. Laskis tal vabalt harrastada oma erihuvisid, mis peamiselt liikusid palvetundide ümber, ega sundinud teda kunagi koju jääma, kui selleks oli vähegi võimalust. Küllap mammil oli tänagi kuski mõni palveistung. (lk 6-7)
Kaasaegset maailma saab täpsalt sundida oma soove täitma ainult külma ja järsu kohtlemisega — umbes säärase põhimõtte järgi tavatses Reier talitada selle osaga ümbritsevast maailmast, kes oli seotud temaga ümmarduslikkude suhetega. (lk 7)
Teatriruumid olid juba varakult publikuga tihedasti täidetud. Oli muutunud peeneks ja paratamatuks kombeks, et Reieri näidendeid vaadati esimesel võimalusel, sest seltskonnas liikudes tähendas see juba andeksandmatut pattu, kui ei osatud tunnustatud näitekirjaniku uuest teosest vajalise kompetentsiga kõnelda. Aga omajagu oli siin mõõtuandev ka puhtakujuline huvi Reieri tööde vastu, mis ikka ja alati suutsid teatrisaalis mõnusaid tunde veetma panna. (lk 8)
Reier ise ilmus mõni minut enne algust. Ta viskas hooletu käeliigutusega üleriided garderoobi, teretas viisakusest paindunud teatridirektorit, kes oli juba minutit kümme ooteruumis vahti pidanud, ja tõusis trepistikust üles. Astus vabalt ja rõõmsalt, siia-sinna peatervitusi jagades, läbi tungleva rahva.

"Täna on teatril jälle pidupäev," sõnas direktor mahedalt ja püüdis oma kõrget kogu võimalikult madalamaks küürutada, et mitte liiga palju üle ulatuda Reieri madalast ja jässakast kasvust. Tal oli säärast vaeva näha vägagi palju põhjust, sest eesõigus Reieri näidendite ettekandmiseks oli teatrile tunduvaks abivahendiks üldise kitsikuse võitmiseks. Oli aga hästi teada, et sulavus ja meelitavus maksid väga palju kirjaniku poolehoiu hoidmiseks. (lk 8) - Teatridirektor

Parem seltskond oli koos nagu mullu ja muistegi. Ülikooli rektor istus siinsamas kõrval, siis pangadirektorid, kirjamehed ja kunstnikud, kaubasaksad. Ka linnapea oli ilmunud oma võluva abikaasaga — kelle puhetaval näol peatus Reieri tervitav pilk õige pikalt — ja linna tuntumad advokaadid olid nagu kokkuräägitult täitnud poole teisest reast, otse Reieri selja taga. (lk 9)
Saalist viskus pidulikkust ja ärevat ootust. Toolid täitusid viimseni ja seinaveertele lükkus püstiseisjaidki. See andis põhjust Reieri selja taga istuvale advokaat Riisimäele öelda lapidaarse lause:

"Sul kuradil on seda külgetõmbe-jõudu küll mehemoodi."

Kuigi Reier oli Riisimäega heas sõprusvahekorras, ei meeldinud talle sugugi, et seda sõprust nüüd kõigi kuuldes nii familiaarselt rõhutati. Ta oli juba valmis vastama terava vastumärkmega, kuid sealsamas kõlas gongi hääl ja saal lõigati pimedaks. (lk 9-10)

"Surnud kukk" oli Reieri siiases toodangus mitmeti uudne ja vastsete lavatrikkidega läbi põimitud. Sündmustik liikus esimeses vaatuses agulimiljöös, kus kingseppmeister oma perekonnaga valmistub parajasti "rohelisse" minekule. Tütreil oli armuvahekordi naabermaja töölispoistega, keda aga kingsepp ei sallinud silma otsaski, sest poisid olid maha löönud ta noore ja uhke kuke. See "surnud kukk" seisab nüüd ülepääsetamatu tõkkena noorte armuasjade vahel. Teises vaatuses siirdub tegevustik linnaveersesse metsa, kus on ühtlasi korraldatud käsitöölisteseltsi vabaõhu-pidu. Kingsepp hoiab tütreid karmilt enese ümber, kuid siis läheb ilm äkki kurjaks, põrutab äike, valab vihma ja kui ilm jälle selgib — on tütred kadunud. Loomulikult naabripoiste hõlma. Nii arenevad lood läbi koomiliste situatsioonide ja naljarohkete dialoogide, kuni kolmandas vaatuses kogu asi ilusasti lõpeb. Sisulist oli siin näidendis üpris vähe, kuid Reier oli siiski targu vahele põiminud oma filosoofia — "surnud kukkede pärast tehakse siin maailmas niipalju kõveraid käike!“ — ja arvas sellest jätkuvat, et arvustajad leiavad kätte ka küllaldase kirjandusliku ja ideoloogilise tuuma. See tuum pidi aga tingimata olema, muidu võis saada asjatult sarjata. (lk 10)
"See üleminek koomilisse on suurepärane," sosistas direktor ja pööras pea Reieri kõrva lähedale. Aga talle tundus veidi imelikuna, et kirjaniku pea oli vajunud sügavale longu ja kogu keha kuidagi poolviltu. Ta katsus end veidi kohendada, kuid esimese liigutuse järel vajus Reier küljeli ja kukkus otseti põrandale.

Direktoril jäi süda seisma. Ta vaatas hetke täiemäärses segaduses kirjaniku kägarasse vajunud kogu ja ärkas alles siis jahmusest, kui ümberringi tõusis ärev segimine. Paar härrat Reieri kõrvaltoolidelt kargas püsti, seina veerest tõusid veel paar noormeest ja enne kui lähedal istujad naised said kogu sündmuse üle kiljatama hakata, oli Reier juba meeste käte vahel ja kanti välja. Direktor ruttas kohmitsedes järele, nägu kange ja hirmu täis.

Juhtum tekitas esiridades pisukese laokiloleku, kuid see vaibus peagi, sest laval oli parajasti palju vaadata. Kingsepp ajas seal vandudes oma tütreid taga ja kuivatas lepapõõsal pükse. (lk 12)

Kitsas ribake vinetas kušetilt põrandale. Ja kabineti poolsumedaski valguses võis näha, et põrand kattus verevate tilkadega.

See lõi kogu seltskonna nagu teise maailma. Direktor oleks peaaegu pillanud klaasi maha ja ta nägu lõi vahakarva kollaseks. Veri? Taevas hoidku! Kuidas?

Reier pöörati kiiresti kõhuli ja vallandati riideist. Keset selga mustendas tume täpp, millest nõrgus üksikuid tilku. Oli pisuke ja vaevalt märgatav.

"Revolvrikuul," sõnas arst. (lk 14)

Juhan Sander kuulus nende kohtu-uurijate hulka, kelle edasijõudmist ja tõusmist teenistusastmeis jälgiti salajase kadedusega. Läbi teinud oma tudengipõlve täie põhjalikkusega, viibides õllelaua taga kaugelt suurema osaandmisega kui õpingute man, oli ta mõnelgi pool tekitanud arvamuse, et kuigi kaugele säärane mees ei pääse. Asuti seisukohal, et vabas advokaadi-elukutses võiks ta ju kuidagiviisi oma leivakese teenida, iialgi aga mitte kuski riigiteenistuses, kus on nõutav esijoones täpsus, korralikkus ja tõsimeelne suhtumine oma ülesandeisse. (lk 18)
Lähemate kaastööliste seast kõneldi sel puhul, et Sander olevat varustatud erilise haistmismeelega. Ta olevat igasuguses korralikkuses ja pisitäpsas ametitöös vägagi räpakas ja hooletu. Ei pööravat sageli mingit tähelepanu tavaliselt nii väga hinnatud täpsusele kohtualalises uurimistöös. Kuid selle eest tabavat ta lahendatava keerdküsimuse sisutuuma "nagu õhust", ja viivat ülesande alati soodsale lõpule. Nii olevat juba mitmed korrad vastavate ametivõimude poolt teatud asjatoimetused arvatud andmete puudusel lõpetatuks, kuid Sanderi kätte antuna siiski päevavalgele harutatud.

Lustlikult, lõbusalt, nagu muu seas — nii keerutavat Sander talle antud ülesandeis ja saavutavat rohkem tulemusi kui teised palgehigis ja tõsises anduvuses. Kas oli ta tõepoolest mingi konkreetseks hingestatud Pinkerton, või väga kaval rebane, kes oma täpsad kalkulatsioonid peitis välise muretu ja käegalööva maski taha, selle üle ei jõutud muidugi selgusele. Kuid igal juhul hakati siit peale seltskonnas Sanderit hindama hoopis teisest seisukohast ja ta lõbusale, kergemeelikusena tunduvale käitumisele hakati vaatama teatud aukartusega. (lk 19-20)

Ja jätkas siis endisel toonil oma kolleegidele seletust, kuidas tal eile õhtul kaupmees Aruski pulmapeol korda läinud tervelt kümmet kaupmeest nii kaugele viia, et nad astuvad karskusseltsi liikmeks. Esialgu olnud kõva opositsioon, aga mida rohkem konjakipudeleid tühjenenud, seda suuremaks kasvanud poolehoid ja lõpuks olnud kõik valmis vastavale sooviavaldusele alla kirjutama.

"Need on nüüd siin," naeris Sander ja kogu ta ümmarik, rõõmust helkiv nägu avaldas päris otsest heameelt oma järjekordse vembu üle. "Kui nad määratud paika edasi saadan, siis on muidugi pikki nägusid õilsamas seltskonnas nii palju, nagu neid enne kunagi pole olnud. Ja ega kaupmehedki pole kuigi roosilises tujus, kui selgub, et... Võib-olla kõik ei mäletagi..."

Sander viskas paberipuntra lauale ja lisandas üht silmanurka kibrutades:

"Enese jätsin muidugi mängust välja, kuigi sellestki oli juttu. Aga ma tõstsin klaasi säärase anduva karskusmeelse jutuga, et keegi ei osanud kaheldagi minu sõnade otsemeelsuses. Hüva, sai jälle veidi seda seltskonda päästetud uutele, kõrgematele eluideaalidele!" (lk 21)

[Iina Roosiorg:] "Minust ei saa praegu jalutajat, härra Sander. On väga kiire. Oodatakse."

"Ahaa, noh, siis panen minagi tugevama auru peale. Nii — nüüd läheme ju nagu linnutiivul. Aga kui imelik see on, kuidas head tuttavad võivad korraga võhivõõraks muutuda."

"Keda te mõtlete?"

"Meid ikka. Kas mäletate veel, kui mind lihtsalt Jukuks nimetasite. Vahel koguni... nojaa, olgu peale. Aga nüüd kõlas: härra Sander. Vähe puudus, et väga lugupeetud härra Sander. Jah, nii need ajad lähevad..." (lk 24)

[Sander:] See paistab küll naeruväärsena, aga kunas pole inimese mõtteavaldused naeruväärsed, kui ta on sunnitud kõnelema oma armuasjadest? (lk 27)
Iina viis jutu kähku mujale:

"Aga kuis teiega lood on?"

"Kihlamise mõttes?"

"Nojah."

"Ei ole praegu päevakorras. Võib-olla ei tulegi. Loodame, et läheb hästi ja saab läbi ilma selleta."

"Ahaa — jälle üks põhimõtteline vanapoiss?"

"Veendunud. Aga muu seas — kas teile vanapoisid meeldivad?"

"Ei või sallida silmaotsaski."

"Kahju. Iseenesest mulle paistab, et nende elu on kaunis kuldaväärt." (lk 28-29)

Saal, milles kõigi kuulujuttude järgi oli liikunud nii palju voolavat elu, oli nüüd täis kopitanud hõngu ja sootuks kuivanud nartsissid peegli all näitasid, et elu on lakanud tungimast nende seinte vahele. (lk 31-32)
Sander võttis istet sügavasse tugitooli ja kõneles murtud häälel:

"Issand Jumal, kui hirmus on praegu siin viibida. Jah, Jumala teed on imelikud." Ja jäi hardununa enese ette vahtima.

Eit hoidis ikka veel rätikunurga suus, kuid Sander viimased sõnad tekitasid ta käivetunud põskedesse lahkema, avameelsema vina.

"Jah, Jumala teid meie ei tunne," sõnas ta nagu enesele, arglikult piiludes Sanderi poole.

"Mõtlesin kogu öö, kuidas küll seal üleval need asjad kõik on seatud. Aga ikka ei jõudnud otsusele."

"Meie ei jõua kunagi otsusele. Meie ei tunne, mis seal tahetakse," lõikas eit otsustavalt vahele.

"Ei tunne, ei tunne, proua. See on õigus. Mõtlesin, kas mu kallil sugulasel ka enne seda hirmsat õhtut mingi sisemine äratunne pidi olema? Kas võis tal mingi aimamata kartus või saladuslik hirm südame all olla? Kas võis ta teada, missugusele teele astub, kui siit uksest välja läks?"

Kahvatud põsed tõmbusid roosakaks, silmadesse ilmus nagu elusära. Eit astus usaldavalt Sanderile lähemale.

"Ei olnud tal midagi, noorehärra. Oli ikka nagu alati. Pani uue siidpintsaku selga ja ... naeris." (lk 32)

[Sander:] "Siis ta vaeneke ei aimanud midagi jah. Kas teie olete sellele mõelnud, kes küll võis niisugune hirmus inimene olla?"

"Inimesed on kõik kurjad."

"On, proua, seda ütlen mina ka alati. Kes teab, missugune inimene tema peale viha kandis. Ta oli ju küll nii päratu hea inimene, aga eks neilgi ole oma vihavaenlased. Küll mina niisugustele näitaksin, viiksin otsekohe Jumala kohtu alla!"

Eit läks järsult elavaks.

"Kohe kohtu alla, otsekohe kohtu alla, noorhärra!" (lk 33)

Eit istus sohvale. Ta liigutusisse ja kõnesse oli ilmunud energiline rüht, silmad põlesid, rätik oli vajunud õlgadele.

"Ma ei rääkinud neile kohtu-härradele midagi. Mis nemad teavad, ise kõik jumalavallatud inimesed. Patt oleks neile tõtt näidata. Käisid siin ja tuustisid kõik läbi, panid punased lapakad igale poole, ajasid minule peale, et muudkui rääkigu, mis ma tean. Midagi ma ei rääkinud, va koledad inimesed." (lk 33-34)

"Kes see kuri naine oli?" ei mallanud Sander jätta vahele lükkamata, kuigi märkas, et pole kohane jutuhoogu sattunud naist kuidagi tõkestada.

"Kust mina tean, kes ta oli. Üks niisugune pikk hilpharakas oli, nägu värvi täis. Nägin uneski, et istus härra põlve otsas ja keetis pajas leent. Leemekeetmine tähendab alati tapmist. Ja, oi kui vihane naine oli! Ennem ikka naeris küll ilusasti ja rääkis armsa häälega, aga see oli puha pettus. Sel õhtul oli ta ka siin ja kus pistis äkki karjuma..."

"Ah sel õhtul, kui see kole asi juhtus?"

"Just samal õhtul. Härra oli just välja minemas ja pani siidpintsaku selga, kui tema tuli. Ma olin kõrvaltoas ja kuulsin kõik. Küll nuttis ja kraaksus, et ah niisugune sa oledki, mind kaasa ei võta, häbemata inimene — kõik sõimas kokku meie härrale. Härra oli aga tubli mees, muudkui naeris. Ütles ikka: Iina, Iina, ja rahustas. Aga see ei aidanud midagi. Naine väsis lõpuks ära ja läks välja. Tõmbas kõik uksed kinni, nii et maja mürises. Issand kõrgel taevas, halasta küll ise — see naine selle koleda asja tegi, seesama tegi!" (lk 34)

Sander asus peale õhtueine võtmist seljakile diivanile. Oli mugav ja pehme too lebamismööbel, suur ja lai, võttis enese alla peaaegu poole toast. See oli Sanderi armastatum mööbel, kus seljaskles tihti terved õhtupoolikud ja osa öötundidestki.

Siin kerisid mõtted nagu iseenesest kindlat niiti pidi ühte keskpunkti, jooksid võrinal nagu mööda vokipooli sinna, kus vaja. Tarvitses ainult tasahilju ja ettevaatlikult heietada, kindlalt ja sihiteadlikult. (lk 36)

Kummaline ja veider see ju oleks. Lasta teisest reast, sihtida, tabada — ja keegi ei näe! Ei kuulegi. On ju küll, et laval oli samal ajal hirmus müra, saal oli pime, kõigi silmad pööratud oma lähemast ümbrusest kõrvale. Säärastel puhkudel viibib ju inimene niivõrt effektide küüsis, meeled pööratud väljapoole enesest, et ei osata oma käe altki midagi märgata.

See on ju nii. Ja kes teab, vägagi targalt valitud olustik, tegelikult kergemini teostatav kui üksikul pimedal tänaval kuule kõmmutada. Paistab vahest ainult nii, et on kummaline. Erakordsuse, esmalaadsuse, harulduse kaudu jälgi segav, peenelt läbimõeldud roim? (lk 37)

Sander tõusis istukile, et haarata laualt paberossikarpi. Tundis surisevat väsimust kontides, aga visates pilgu läbi akna kevadisse õhtusse, haaras teda kevadine kihk tänasel laupäeva õhtul siiski midagi ette võtta.

Nii mõnigi kord — eriti viimastel aegadel — oli ta päris tõsiselt mõelnud, et on aeg siiski oma. kõrgetele käikudele pisukesedki piirid ette tõmmata. Oli küllalt juba hullatud ja pealegi oli ta täiesti teadlik, et igasugused väiksemad ja suuremad vallatused temasuguse ameti pidajal ei olnud enam väga sobivad. Kuid need tõepoolsed eluparandusmõtted olid olnud ainult juhuslikud ja möödaminevad, tingitud peamiselt eelmise õhtu kibestavaist ja pahandavaist muljeist.

Juba järgmisel tunnil, kui meelehärm oli taganenud — ja see taganes üpris kiiresti! — murdis aastate kestel sissejuurutatud elukihk jällegi läbi ja neil puhkudel oli ta otse veendunud, et ainult sel viisil on võimalik tal oma natuuri tarvilises teotsemises hoida. See oli nagu mingi paratamatus, veres ja südames, nagu sissesündinud kõrvaldamatu loomujoon. (lk 38)

[Iina Roosiorg:] "Ärgem nüüd enam teeselgem, härra Sander. Olen küll ainult naine ja pealegi säärane, kes ei kuulu just patenteeritud naistarkade hulka — seltskonna kvalifitseeringu järgi vähemalt —, kuid niipalju oskan siiski taibata. Ütlen teile otsekohe ja palju sõnu tegemata: see teie tänane minu kõnnitlemine oli osavasti varjatud juurdlusretk. See õnnestus teile kõigiti, pean tunnistama. Aga ühtlasi olen nüüd siin, et nende asjade üle tõsiselt kõnelda." (lk 40)
[Sander:] "Peate ka meid mõistma: on vaja igast väiksemast niidist kinni haarata. Kui tekib mõningaid kahtlusi, see ei tähenda veel midagi. Kahtlus pole mingi tõend, ja tõendeid pole praegu mingisuguseid. Olge kindel, süütuid inimesi meie ei kollita, mina vähemalt mitte." (lk 43)
Reier maeti suurte auavaldustega ja matuserong kuulus uhkemate ja säravamate hulka, mis viimastel aegadel linnas oli nähtud. Järelehüüded käisid mitmed päevad läbi lehtede ja kirjanduslik maailm tõendas veenvalt ning üksikasjadeni põhjendavalt suurt kaotust niigi harvades kirjameeste ridades.

Teatergi seisis leinarüüs. Kuid paar päeva hiljem avati jällegi uksed ja direktoril polnud põhjust jätta rõõmustumata inimeste tungleva tulva üle, mis täitis teatrisaali "Surnud kuke" etendusil. Avalikult ei saanud siin muidugi heameelt avaldada, aga et teatrikassa kõhnad ressursid tunduvalt õitsema lõid, seda ei saanud ükski teatrisõber halvaks pidada. Ei ole ühtki kaotust võiduta ja siit paistis seekord Reieri surma läbi tekkinud kosutav õnnistus. (lk 44)

Ei saa salata, et oli neidki, kes traagilisest sündmusest "Surnud kuke" esietendusel saiakesi paisutasid heameele tuksatusi. Sest arvesse võttes Reieri menu viimastel aegadel ja tema täiemäärset domineerimist näitekirjanduse alal, oli tal kaunikesti kogunenud kibestunud võistlejaid, kes pidid sisemiste kannatustega nägema, kuis kõik loorberid kanti ühe isiku pähe.

Nüüd oli saatus ise lükanud üle pea kasvanud võistleja teelt eest ja see tekitas nii mõneski südames kahjurõõmuvärinaid. Need peideti muidugi hinge põhja, sügavaisse soppidesse, kuid oli ka juhuseid, kus ei suudetud end piinlikkuseni varjata ja rõõmumeel kogemata ja impulsiivselt esile paiskus. See avaldus eriti Reieri tööde teravas kritiseerimises, mis kitsamais laudkonnis saiakesi õige ägeda kuju võttis. Heideti märkmeid — küll vargsi ja salahilju —, et Reieri menu on baseerunud ainult tühipaljal ühepäeva-kõmul, mis haihtub kiiremini kui udu päikese käes. Et ühes kirjaniku surmaga on surnud ka kogu ta toodang ja paari aasta pärast vaevalt keegi enam mäletab säärase kirjamehe olemasolu. Avaliku arvamuse üksmeelne kiiduülistus olevat ainult tühjalt üles puhutud — nagu Reieri senine toodang üldse. (lk 44-45)

Aga oli ka neid, kes arvasid roimaniite hargnevat kirjanduslikkude võistlejate kaudu, kuigi siin lepiti ainult kõige õhulisema ja abstraktsema süüdistusega, ilma et oleks söandatud küsimust selt seisukohalt tegelikumalt arutada. Osutuski ju igaühele kirjanduslik roim sootuks fantastiliseks ja võimatuks! (lk 45-46)
Mis aga päris vaimustatud ja anduvat sõelumist tekitas, oli Reieri eraelu. See põhjati nüüd läbi viimse pisiasjani ja iga päev juurde tulevad uudsed annused värsket materjali andsid magusat toitu aplaile närvidele. Vaatamata sellele, et Reieri "mammi" oli niisugune erakordne ja tige inimene, kes kellelegi oma suud ei paotanud, leidus küllaldaselt inimesi, kes oskasid päevast päeva uusi üllatusi esile kaevata. Nii paljudki preilid ja prouad võeti ihunahani luubi alla ja mõnedki muidu väga auväärsed ning seltskonnas lugupeetavad daamid olid sunnitud paljastatutena endid oma kodu seinte vahele kätkema. Loomulikult ei jäänud tulemata ka põrutavaid abielulahinguid, mis andsid omakorda uut ihaldatavat lisandust janunevaile keeleveskitele. (lk 46)
Muu hulgas teati päris avalikult kõnelda, et teatri kandvam naisjõud, proua Kadaja, pidi sel saatuslikul õhtul pärast etendust viibima Reieri pool. Keegi teadis mingisugustel kindlatel andmetel kõnelda, et külastus polnud kaugeltki esmakordne. See tekitas päratu huvi näitlejanna vastu ja nii mõnigi saalitäis tuli lugeda selle uudishimu arvele. Proua Kadaja pidas seda muidugi pööraseks laimujutuks ja sundis oma meest, kes kuulus auväärse ja heasüdamliku härrana linna tuntumate advokaatide hulka, laimajaid kohtulikule vastutusele võtma. See polnud aga väga kerge ja kuigi härra Kadaja astus päris energilisi samme, ei saanud esialgu ametivõimudega kellegi suud sulgeda. Menu ümber näitlejaproua tõusis ainult veel sädistavamaks ja tihkjamaks. (lk 46)
Kõigi nende juttude ärevas ja pinguli õhustikus seisis aga keskpunktina too müstiline ja otse hirmuäratavalt salapärane punajuukseline mees, armiga vasakul põsel. See kerkis pikapeale nagu mütoloogiliseks olendiks, kelle viirastusliku varju kartusel daamid ei julgenud üksinda tänavale minna. See vanaldane daam, kelle kõrval saladuslik punapea sattus teatris tol õhtul istuma, jäi koguni haigeks, langedes hüsteerilise palaviku küüsi. (lk 47)
Kevad vajus üle linna. Puiestikud täitusid rõõmsalt kirendava rahvaga ja isegi suuremad äritänavad, kus valitsemas tavaliselt asjalik-tõsine ilmelaad, muutusid kuidagi tundlikumaks ja lustilisemaks.

Päike tegi mured kergemaks ja sirutas küürud sirgemaks. Isegi pangauste ees oli kuulda ainiti lustakat naeru, mis väljendas kevade kättejõudu ilmekamalt kui ükski pääsuke või lõolind.

Ka puiestikkudel olid oma pääsukesed: põlvekõrgused maimukesed hullasid ja kilkasid liivakastides ja päris tillukesed vahtisid uudishimukalt päikese tulisesse rattasse, kallutades päid üle vankriveerte. Sander peatus meeleldi segivate mudilaste man ja aitas nii mõnelgi kokkuvarisenud liivalossi üles ehitada või maraskunud põlvekesele lohutavalt peale puhuda. (lk 53)

[Proua Kadaja:] Proual lõi ahastus huultele. Hele puna veretas läbi puudrikorra.

"Kuidas ... teie seda mõtlete?!"

[Sander:] "Mõtlen nii, et siin pole kahtlustki. Teie lubasite ju tol õhtul Reierit külastada. Peale etendust."

See oli öeldud nii rahulikult ja kindlalt, et proua silmisse viskus otse ääretu hirm. Järgmisel viivul moondus see vaevalt-hoitavaks vihalõõsaks, kuid muutus siis jällegi hirmuvinetiseks, mis pani suunurgad hädiselt tukslema.

"Ma... ei mõista ... kuidas..."

"Teadsin seda juba ammu. Kuid nüüd alles leidsin õnneliku juhuse sellest teile kõnelda. Kallis proua, teil ei maksa nii hirmunud olla — mulle hakkab see päris südamesse. Pole ju midagi lahti. Lubasite minna, noh, mis sellest? Kas paljugi sedasi ei käida? Maailm ei lähe veel seepärast hukka, samuti teie mitte. Jah, piinlik ju veidi on, ma mõistan, aga armuasjus tuleb sageli veidi häbenemise all kannatada ..." (lk 55)

[Sander:] "Ega te kunagi tema pool ei märganud naissõpru?"

[Proua KAdaja:] :"Ei. Aga võin teile küll öelda, et ühes asjas on neil kohvijuttudel siiski õigus: naistega armastas Reier väga usinalt tegemist teha. Selles oli ta imekspandavalt agar ja ettevõtlik."

"Oli teil kunagi sellest juttu?"

"No ikka oli."

"Nimetas ta ka nimesid?"

"Ei. Seda ta ei teinud. Hoidis kõik ainult enese teada. Kõneles ainult üldiselt." (lk 59)

Sander suundus uuesti laste mängumuru juurde ja istus lähedalolevale pingile. Liivaaeda oli vahepeal uusi mudilasi ilmunud ja nüüd oli kogu raamitagune nii tihkjalt väikesi askeldajaid täis, et tekkis juba nuttu ja ahastust ruumipuuduse üle.

Midagi rahustavat ning ühtlasi karastavat paiskus sest kilkamisest ning kilamisest Sanderi närvidesse. Pool muiates jälgis ta elavat segimist ümber liivakasti ja tundis ainiti põlevat soovi sinna täie innuga kaasa lööma minna. (lk 61)

[Ilmar Nugis:] Huvitav muidugi. Kui mul juba käib midagi läbi pea, siis on too käija kindlasti väga kopsakas. Ehee! See pea pole siin mõni maantee, kust iga saks läbi pääseb! (lk 63)
[Ilmar Nugis:] Mõtlen, et... on ehk lastud end liigselt võluda meie seltskonna kõrgemate esindajate aupaistest. Olgu peale linnapea või direktor või mõni muu tähtis härra — kas kuritegevuse ajalugu küllalt selgesti ei õpeta, et roim ei küsi asupaika,. Ta tükib ja idaneb igal pool — kui on ainult vastavaid tõukejõude. (lk 63)
[Sander:] Kuid vaevalt küll see mees või naine, kelle revolvritorust kuul lendas, oma laskeriista rahuliselt taskusse oleks jätnud. Et olge lahked, saksad, võtke ja vaadake. Kriminaalajalugu kõneleb siin ka oma selgitavat juttu. Suuri tulemusi poleks säärasel läbiotsimisel olnud. (lk 64)
[Sander:] Oleks narr mõelda, et keegi asuks teostama säärast roima ilma pisiasjaliste kalkulatsioonideta. Lasta rahva keskelt ja siis jääda rahulikult, tolmav relv taskus, istuma — see pole mõeldav põikpäisemagi inimese juures. Ainus võimalus — kalkuleerida nii, et tekkivas segaduses eemale pageda, jälgi jätmata. Mine võta hiljem kinni. (lk 65)
[Ilmar Nugis:] See on kõik väga loogiline, tunnistan. Aga ka väga šablooniline. Inimese mõttekäigud ei kõnni ju alati nii kindlalt, nagu maakera ümber päikese. Teatav üldine rada on ju olemas, aga on mõningaidki kõrvalhüppeid. Šabloon tingib, et roimar just nii pidi mõtlema, nagu sa kõnelesid. Aga kui ta tegi pisukese kõrvalhüppe? Kui ta täpsalt ette aimas, kuidas tavaliselt mõeldakse, ja talitas otse risti vastu? Sel juhul on siis vägagi mõeldav, et kasutades, muidugi etteteadvalt, saalipimedust ja kõuemürinat, kihutas kuuli vaenlasele selga — kuradi osav laskja ja külmavereline see mees küll pidi olema! —, pani revolvri rahulikult taskusse ja jäi ootama, mis tuleb. Arvestades seda, et ka kõige kavalamad kriminalistid mõtlevad nii, nagu sina praegu mõtled, võis ta kindel olla, et keegi läbi otsima ei hakka. Ja kui ta lisaks seda ette aimas, et istub aadlikkude hulgas, kellele iga politseinik seab käe kõrva äärde, siis oli ta kindel ega pilgutanud silmagi. (lk 65-66)
[Ilmar Nugis:] Imestun, et sa säärases mõttekäigus midagi kummalist leiad. Oled ju ise kuulus just selle poolest, et sa väljaspool tavalist, šabloonset kalkulatsioonisüsteemi nagu õhust õige suuna kinni haarad. Puhtast intuitsioonist, nagu öeldakse. Noh, minulgi on need teataval määral mõttekangastused, morgaanad peaajus. Aga arvan, need on küllalt kaalukad, et neid arvestada. (lk 67)
[Ilmar Nugis:] Sa võtad muidugi arvesse, et see on puha ainult mõttesähvatus. Oleks sootuks narr otsemaid väga konkreetseks minna. Siin on palju luulelendu ja veel rohkem fantaasiat. Aga peab ka arvesse võtma, et roim ise on väga harukordne ja tema teostaja pidi samuti taotlema harukordset meetodit. Vaevalt saab siin juurdlust ajada šabloonseid radu pidi. Tõin sulle austusega ühe võimaluse, kuigi kauge ja esialgu pilvis liikuva. (lk 68)
Teisel hommikul ei ärganud Sander just kõige õnnelikuma näoga. Paar ratast ja veel rohkem haamreid olid leidnud ta peas väga ebasobiva pesapaiga ning töötasid seal täie innu ning energiaga. See hoidis tigeda valu kuklas ja lõi kogu toa udust ähmi täis, kuigi päike naeris akna taga ja paiskas kiiri igasse toanurka.

Rattad ja haamrid olid pärit eelmisest õhtust ja ööst, mis Nugise saatel olid "karika käredama" lahkel kaasabil möödunud õige laiakäeliselt. Väikese õllepudelikesega oli kõik alanud ja lauatäie magusamatega lõppenud. (lk 70)

"Central" ei kuulunud nende kohvikute hulka, kuhu publik koondus hooajatundidel murruna. See oli väike ja kõrvaline kohake, mis oli armsaks saanud üksikuile üksildaste kalduvustega külastajaile, kes ei hoolinud seltskondlikust suhtlemisest ega igatsenud teisi vaadata, veel vähem ennast näidata.

Olid veidi pimedad ja kitsukesed, mitte just hiilgava möbleeringuga toakesed, mida arvult oli neli — kui pisuke ja püberikuline letituba ka arvesse võtta, siis viis. Tüse ja juturohke pereproua, igiaegne kohvikupidaja ühes ja samas kohas, kes täitis peaaegu kogu letitaguse, oli oma elu-oluga väga rahul ja mõistis oma alalist, kuigi väikesearvulist külaliskonda aastast aastasse hoida enda ümber nagu mesilasi tarus. Vaevalt sealt keegi mujale lendas. (lk 71)

Sander leidis, et on paras silmapilk oma oletustekimpu järsult teisele poole näkku paisata. Oli kardetav mäng esile tuua oletusi kui kindlaid tõendeid, kuid ta teadis, et ta instinkt säärastel juhtudel on teda harva petnud. Pidi loomulikult ühtlasi riskima ka väljamõeldud tunnistajate ja pealtnägijatega — aga kui oli kõik kaalule löödud, siis ei saanud enam poolikult teotseda. (lk 77)
[Sander:] Teie olete muidugi kindel: Reier on surnud, ühtki tunnistajat pole kunagi olnud, kes enam paljastab? Aga teie olete oma arvestuses siiski eksinud: need tunnistajad on siiski olemas. Olen avameelne: praegu pole mul veel täiel määral selgust, mis alustel see väljapressimine sündis, aga fakt kui niisugune on küllaldaselt tõestatud. Teie pole alati küllalt ettevaatlik olnud, olete kõnelnud valjema häälega kui oleksite tohtinud — on kostunud mõnigi asi kõrvaltubadesse. Teil on nüüd tarvis kogu lugu ära seletada, täpsalt ja üksikasjaliselt. Võib-olla ei puutu see hoopiski Reieri surmasaladusse ja siis lähevad meie teed edaspidi lahku, aga nii kaua kui saladus püsima jääb, olete siiski kahtlusalune. Ja mul on küllalt põhjust ühel või teisel alusel teie suhtes karmimaidki abinõusid tarvitusele võtta. Väljapressimine kui niisugune annab juba selleks küllalt põhjust... (lk 77)
[Pedask:] Jaa, sõnas Reier, töö on päris ilusasti kirjutatud. Kui üht-teist kohendada, võib vägagi hea asi saada. Aga... kui teie ta kuhugi teatrisse saadate, võite kindel olla, et saadetakse tagasi. Ei ole meil usku noortesse autoritesse. Vaevalt loetakse läbigi. Iseasi oleks... kui töö ilmuks mõne tuntuma mehe nime all, siis on edu kindel.

Ja tegi kohe sealsamas mulle kindlakujulise ettepaneku:

Andke töö minu kätte, ma avaldan ta oma nime all. Kasud teeme pooleks. Teile kuluks küll õieti suurem osa, aga et ma pean mõningadki kohad ümber töötama, siis langeb minulegi küllalt suur vaev. Ja firma maksab ka midagi... (lk 81)

[Pedask:] Varsti peale esietendust tegin jälle visiidi Reieri juurde, et veidi kõnelda ... selle teise poole üle.

Kuid mind tabas nagu välk selgest taevast. Reier oli äärmiselt kõrk ja külm, seletas, et ta pidanud tüki põhjalikult ümber töötama — ainult ainet on veidi kasutanud — ja seepärast ei olevat mul enam mingit õigust tasu saamiseks. Olgu ma õnnelik, et mõningaid oma mõtteid lavastatuna nägin ja head päeva! Ta viskas mu peaaegu uksest välja.

Ma polnud aga ka niisama lükata. Keegi sõber — va kallis mees — oli mulle head nõu andnud ja näidendi algupära enne Reieri kätte viimist notari poolt kinnitada lasknud. Nii igaks juhuks. Ma poleks ise säärasele mõttele kunagi tulnud ja tegin sõbra näpunäidete järgi ainult nagu poolenisti nalja pärast.

Aga nüüd kulus see mulle nagu marjaks ära. Teatasin Reierile otsekohe, et panen oma autoriõiguse maksma. Ei lase end petta. Ta naeris, et kes seda usub? Kui ma aga notarikinnitusest kõnelesin, siis oli ka ta naer otsas. Jäi vaikseks ja vihaseks. Aga pisukese summa sain juba tookord kätte, edaspidi pidi tulema ülejäänu.

Nojah, siitpeale see asi siis algaski, mida teie väljapressimiseks nimetasite. Ei tahtnud end lasta narriks teha, omandasin täpsad andmed näidendi tuludest ja nõudsin oma osa. Tulud olid võrdlemisi suured, sest näidend läks laia menuga paljudel lavadel. Kuid Reier oli päris ennekuulmatult ülekohtune: iga väiksem kui summa tuli tõepoolest välja pressida.

Nii et teil on teataval määral õigus, härra Sander, kuigi mul oli õiguslik alus seda teha. Nõudsin ainult seda, mis mul oli õigus saada. (lk 82-83)

Õige, vaist peab olema, ei ole sugugi tarvilik alati kõike otse peos tunda ja silmaga näha. Kui palju kordi on ta kõndinud mingist alateadlikust salaniidist aetuna ja jõudnud otse selle kaudu konkreetsetele tulemustele. Aga siiski — nii mõttelised, nii umbropsu kujutluslikud pole asjad kunagi enne olnud. (lk 88)
Seekord jäi too mõttesähvak nii tihkjalt ajusse kinni, et südame all otse roosatama hakkas. Kas lõppeks siiski ta ei talla õiget teed, instinktiivselt, ilma et paljast kadedusest või kahjumeelest pruugiks peas hellitada toda jonnakat küsimust?

Jah, naeruväärt mõttetu näib olevat sellegi üle juurelda, narr ja rumal, aga kui on kaks rumalat ja pimedat ummikrada ning muud midagi, siis — peab vähemalt mõlemaid proovima... Muidu tuleks ju üldse käega lüüa ja enesele öelda, et kõik niidid on peost pudenenud, käib üle jõu ja mõistuse kogu see saatanlik lugu! (lk 88-89)

Mingi iselaadne, tütarlapselikult lihtne ja armas kodusus viskus Sanderile vastu, kui ta astus Iina Roosioru tuppa. See oli õige tilluke ja ahtake kambrike kõige vajalisema mööbliga, kuid juba lumivalge vaibaga kaetud voodist, mille asend oli väga otstarbekohaselt leitud — poolpõiki toa aknaveersesse nurka — kandus puhast ja kaunist helendust üle kogu ruumi. Roosalilleline padi ja tagasihoidliku tikandiga päitsekate lisandas sängile värvipehmeid kõrvaltoone ning väike lauake vastsete kevadelilledega akna ees siratas rõõmsalt ühes aknast sisse valguva päikesega. (lk 93)
[Sander:] Inimene ei lähe seda maha laskma, kelle käest tal raha saada. (lk 94)
Preili Roosiorg tõusis kõpsatades püsti, pööras Sanderile selja ja vaatas aknast välja. Seljalihased tuksatasid läbi õhukese pluusi.

Sander vaatas teda ilmse huviga. Hoopis imelisem ja salasopilisem on see tüdruk kui võis ennist arvatagi. Olid väga suured saladused, mida peitis eneses too nõtke piht? Olulised? (lk 96)

Sanderi pilk libastus tüdrukult seinale, voodile, põrandale, kirjutuslauale. Kirjutuspaber seisis puhtana ja korralikuna, mõned raamatud hoolikalt laotud teineteisele: suuremad all, väiksemad peal. Vahelt vilkus Reieri nimi, vististi mõni näidend. Aga sellesama nime taga lipendas mingi valge pabeririba. Nähtavasti mingi kiri, pistetud Reieri teose vahele.

Sinna jäid Sanderi silmad tahtmatult paika pidama. Ta istus umbes sammu võrra eemal ega olnud seetõttu võimalik kirjaserva täpsamalt vaadelda. Kuid et kiri oli kirjutatud tugeva, raskerõhulise käekirjaga — see paistis selgesti kätte. Koguni nii selgesti, et Sanderile näis käekiri kuidagi tuttavana. Ta kummardus veidi lähemale ja nüüd võis ta üksikuid sõnu selgesti lugeda. Üllatushelk viskus üle näo ja heites põgusa pilgu tüdrukule, kes ikka veel trotslikult seisis akna juures, seljaga toa poole, haaras Sander kiire nõksuga kirja raamatu vahelt ja pistis selle põue.

Ohoo! mõtles ta eneses. Hoopis imeasju leiab siit ilmsüütust toast! (lk 96)

[Sander:] Ärge nüüd nii kohkuge! Teete näo, nagu hakkaksin teid kohe praegu siin kes teab milles süüdistama. Ei, ei, preili! Tean, et olete kõiges süütu, aga just sellepärast on vaja täit selgust. Olete minule siiani paljugi varjanud, aga nüüd on aeg kõik peeglile panna. Teil on minu vastu tugev annus põlgust ja trotsi, aga koguni põhjuseta. Olen teile suurem sõber kui ehk oskate arvatagi Sest — võtke arvesse: võiksin praegust jutuajamist teha sootuks ametlikumalt, teiste juuresolekul, ajakirjandust informeerides ... Kujutelge ainult, milliseks teie seisukord siis kujuneks! Aga nüüd istun siin vaikselt ja tagasihoidlikult, ühtki silpi ei saa keegi kunagi teada ja... teie olete ikkagi puhast trotsi täis. Selgust on tarvis ja kui edaspidigi nii kinnine olete, olen sunnitud kogu juurdlust kellelegi teisele üle andma ja kardan, et teile siis ei järgne kõige kergemad päevad. Mõelge, kui kannatlik olen olnud kõik need päevad, ja kui palju vaeva pidin nägema, et lõppeks välja kaevata see tõsiolu, et olite sel õhtul Reieri juures. Palju, palju lihtsam oleks olnud, kui oleksite kohe kõik ära seletanud, südame valla puistanud. Seda pole aga siiski veel hilja teha ja mul on tõsine palve, et see kohe praegu sünniks. (lk 98)
[Proua Kadaja:] "Teie ei tea ehk arvatagi, et olen suur ilusa ilma ja päikese sõber. Mitte niipalju huvist spordi vastu, kui just selles mõttes, et minu tööala nõuab alati värskeid silmi ja värsket nägu. Teie muidugi arvate, et meiesugused näitlejad magavad poole päevani ja hoiavad kardinad akende ees, et päike sisse ei paistaks."

[Sander:] "Mitte just täpsalt nii, aga umbes küll."

"Tean, seda arvavad kõik. Et elame lodevat ja laiska elu. Aga tegelikult on küll hoopis teisiti. Teie muidugi imestute, kui ütlen, et olen varakevadest peale igal hommikul juba kell kuus hommikul üles tõusnud ja teinud järjekindlalt kahetunnise rännaku linnast välja värskesse hommikusse."

"Täieline uudis!" (lk 118)

[Proua Kadaja:] Jõudsin parajasti just Pandalu metsa veereni, kui äkki hakkasid kostuma kaunis lähedalt heledad paugud. Mina relvades suur asjatundja ei ole, aga niipalju võisin küll seletada, et paugud pidid tulema revolvrist.

Oli veidi jube. Seisatusin ja surusin enese ühe puu varju. Aga rahunesin peagi, sest paugud kostusid väikeste vaheaegade järel päris järjekindlalt, ja rehkendasin oma rumala peaga, et siin pole tegemist mingi lahinguga — veel vähem minule kallaletungiga —, vaid lihtsa harjutamisega. Esialgu käis küll peast läbi seegi oletus, et mõned vihased vaenlased peavad ehk kahevõitlust. Kuid et pauke kõmatas väga palju ja väga tihti, siis polnud sel oletusel muidugi mingit põhja all. Kahevõitlusel ei lasta ju tavaliselt rohkem kui kaks pauku. Niipalju kui mina olen kuulnud. (lk 119)

"Sa tuled õigel ajal!" hüüatas Nugis ja jättis lipsu ripnema. "Just praegu avastasime niisuguse põraka, mis on nagu magus ubin keset hapuoblikaid.“

[Sander:] "Arveraamatuist?" (lk 123)

Sander kõndis edasi-tagasi mööda tuba. Ta tundis otse füüsiliselt, et nüüd on juurdluskäigus diplomaatiline ajajärk selja taga ja algab otsene, ründav, avalik võitlus. Meelekohis ja kuklas surises ning kipitses, mingi ärev rõõm kihutas otsustavaile sammudele. Vaevu suutis ta end taltsutada, et mitte täit voli anda tundepahvatusile või karata üle võimaluste piiri. (lk 128)
[Pedask:] "Kas te suudate enesele ette kujutada, kuidas mõni kõige pisemgi asi võib inimest surmani ära tüüdata. Närib ja narrib sind, vahetpidamatult, kõnnib ees ja taga, hommikust õhtuni. Vahel laseb viivuks valla ja sõtkub siis uuesti ligi. Ripneb küljes nagu vihastav kärblane, piriseb ja nirub. Sa paned esialgu vastu, katsud valla rabelda, kannatad — pealegi, kui selleks on mõningaid olulisi põhjusi —, aga kui sellest pole mingit tulu, kui ta on su küljes meeleheitliku järjekindlusega, kui pole lootust vabanemiseks, siis ei pane enam närvid vastu. Lihtsalt ei jõua enam ja lööd käega kõigele. Tüdid.

Arvan, et suurem jagu roimaavastusi kriminalistikas toimub just selle tüdimuse tõttu. Inimene väsib lihtsalt ära, närvid on nii läbi klopitud, et sulle on ükskõik kogu maailm. Tundub, et teie, härra Sander, olete eriti osav säärases tüdimuse pealeajamises. Minu olete igatahes päris põhjani läbi rappinud.

Ja kui veel mõelda, kelle pärast see kõik on? Ühe vastiku inimese pärast, kes sai oma teenitud lõpu. Inimese pärast, kelle au ja hiilguski seisis laenatud orastes, kel polnud rinnus ühtki inimlikku tunnet, kes hoolimatu julmusega käitles kaitseta naisi ja mehi. Ainult oma naudingu ja kasu huvides. Olen avameelne: tundsin päris otsest rõõmu, kui säärane parasiit inimeste jalust ära koristati. See on suurim ühiskondlik heategu, mille teostas too keset saalitäit publikut ülestõstetud relv.

Andke andeks — ei kõla kuigi humaansena need sõnad. Aga oli siis humaansem lasta säärast meest edasi teotseda? Inimelusid lõhkuda, õnnetust ja häda külida?

Revolvripauk ja valmis. (lk 131-132)

Arutlus lõpetati hilisööl ja kuigi Sanderil käisid tugevad neelud külma õlle ning närverahustava muusika järele, millega ka Nugis näis väga nõustuvat, otsustati siiski vaiba alla heita, et hommikul ei pruugiks poole relvastisega heitlusse astuda. Sest kogemused näitasid, et paar klaasi külma õlut võisid kergesti tähendada koguöist mässamist. (lk 133)
Aknast puges sooja ning rasket kevadeõhku, sirelite ning muude pakatavate taimede sumedat hõngu, mis uinutamise asemel pani vere erksalt ja elavalt käärima. (lk 133) - Unetus
Värskes hommikulõhnalises puiestikus kõndides kadus öine unarus ja kui linnusiristus kõrgeis kastanites oli jätnud kurnatud närvidele oma kosutavad jäljed, valgus vastne teotsemistahe täie hooga kontidesse. (lk 134)
Viibides pisut aega oma kantseleis, kus sirvis hoolsa usinusega aktivirnades, istus Sander autosse ja sõitis linnaveersesse agulisse, kus peatus pisukese majakasti ees.

Pedask ootas juba uksel ja astus autosse. "Ei passi säärane sõiduk viletsa majahüti ette," sõnas ta muiates. "Nagu kiisk kalkuni kõrval. Aga muidu on siin hea elada." (lk 134)

Saapad olid üleni kastesed ja sooroostega määritud, kui jõudsid osutatava kase manu. Auväärne kõiv oli üleni nukiline ja mustatähniline, kuid Pedaski asjatundlik silm eraldas ilma lähema uurimiseta pisukesed mustad täpikesed, mis kerge noalõike abib varsti andsid välja veidi litsuvajunud kuulikest.

Sander vaatles üht neist peopesal. Ta polnud relvaasjanduses kuigi asjatundlik, kuid tapetust välja opereeritud tinatükk oli tal alatisest vaatlemisest niivõrt tuttav, et võis ilma pikema kaalutluseta öelda:

"Sama." (lk 135)

[Sander:] Näib igas suhtes, et see advokaadihärra on säärane peenike saks, keda olgu ainult Chicagost otsida. Siit tuleb veel niisugune lugu, mille ees kogu Eesti suud ja silmad pärani ajab. Kõik on ju nende tegelaste poolt nii niitteravalt kombineeritud, et paljastamine oleks olnud tõepoolest täiesti võimatu, kui mitte... mõni ajakirjandusse äraeksinud Sherlock poleks sattunud oma närviga vahele tulema. (lk 136)
[Nugis:] Kahtlus on kahtlus, see võib sama hästi langeda nii võõrale kui sõbrale. Muidugi, veidi võõristav see ju on, aga sellest saab üle. (lk 147)
[Nugis:] Olin palju naisi oma silmade ja käe alt mööda lasknud, pidasin ennast juba teataval määral "vanaks kalaks", kellele ükski õng nii kergesti ei hakka. Kerkjalt ja lustakalt sumasin läbi tüdrukute ja prouade. "Igavese armastuse" üle viskasin alati oma naljad, ja et keegi armastuse pärast võis enesele tekitada rasket ning ränka vaeva, seda ei osanud üldse mõista. Pidasin säärast asja narruseks ja täismehele ebaloomulikuks.

Aga ometi sain vara küllalt tunda, millise ülbusega olin vaadanud säärastele asjadele. Ja vägagi teravalt veenduda, missugused need õiged narrid on. (lk 149)

[Nugis:] Väikese aja jooksul oskas Reier tüdrukust võtta, mis võtta oli, ja jättis ta tavalises korras tänavale. Külmalt ja jõhkralt. Kuigi mul tol ajal ei olnud naiste suhtes erilist pieteeti, ei pidanud ma siiski kunagi enesele lubatavaks jõhkralt petta, inimest laostada ja siis kõrvale heita. Olen talitanud siin alati hoopis teisiti. Valu pole ma igatahes ühelegi tüdrukule veel teinud — ärgu see kõlagu siinkohal hooplemisena või eneseupitusena.

Sügav põlgus jäi mulle sellest ajast rinda selle kirjanikuhärra vastu. (lk 150-151)

Aga siis äkki vajusid pilved maha. See tuli äkki ja ootamatult. Lühidalt: ühel päeval avastasin, et too vastik lõust, kellega mul juba pisut tutvust oli, on siiagi vahele kükitanud. See tegi päris hulluks. Kõnelesin tüdrukuga, kuis oskasin, aga tulemusi ei olnud mingisuguseidki. On mul praegugi täiesti mõistmatu, milliste võludega see rasvas kurat oskas naisi enese külge köita! (lk 151)
Neid hirmsaid päevi tol ajal! Olin enesest täiesti väljas. Ainult suure vaeva ja otse surmapingutusega suutsin välisilma ees endist nägu teha. Sinugi juures maadlesin mitmed korrad, et mitte jõuetuna kokku murduda. Ei tahtnud maailma ees nutta, ei tahtnud kellelegi kuidagi näidata, et too jõllis metsamees on suutnud mulle surmahaavu lüüa!

Aga üksinda olles oli põrgu mu rinnas ja südames. Igal sammul nägin toda peletist, ta viirastus vahetpidamatult mu silmade ees, ilmsi ja unes. Ja kui sattusin teda kuski kohtama, siis haaras nagu tuli mõtte ja meele, tundsin, et veel mõni päev, veel üks säärane kohtamine, ja ma lähen hulluks. (lk 151-152)

[Sander:] Olen ametnik, kes juurib ühiskonnast pahesid. Oma südametunnistuse järgi. Ja sama süda kõneleb mulle sellest raskest draamast, mis käinud siinsamas mu silmade all. Kõneleb rängalt süüdistavat juttu ühiskonnas valitseva halastamatu nurjatuse üle. Minu ülesanne pole seda nurjatust veel rohkem süvendada. (lk 159)

Välislingid