David suitsetamistoas oli ka tusane, sest temagi ei tundnud end päris kindlal pinnal olevat.
Soolane mereõhk, aprillipäike, sinine meri, hallid silmad, roosad sametpõsed ja värvimata kirsspunane suu olid tegurid, mis paiskasid ta meeled segi.
"Garcia," ütles ta enesele. Ta pidi viima läkitust Garciale! Neetud tüdruk! 1919. a. kevadel, viibides rahukonverentsil, oli tal äge flirt lady Crestobel Ajincourtiga, ja sellest saadik polnud teda keegi nõnda kütkestanud. Seekord ta pääses õnnelikult ja lady abiellus rikka laevaomaniku Dobbs'iga Hullist. Ta tundis, et mõlemad tüdrukud olid oma erinevate kodumaade ultratsivilisatsiooni saadused ja polnud tõepoolest midagi väärt. Kuid saagiinstinkt segas teda jälle. (lk 21)
