Serafima ja Bogdan

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Serafima ja Bogdan" on Vahur Afanasjevi romaan.


  • Juba tajub ta, kuidas mõtted muutuvad aeglaseks, loogiliseks. Vaiksemgi heli – kella tiksumise kaja toanurkades, üksiku kärbse suristamine ämblikuvõrgus, lehma kauge hingamine laudas – hakkab kõrva, on omal kohal, mõistlik ja asjakohane. Ta mõtleb kainelt, kainemalt kui kaine peaga, sest enam ei häiri emotsioonid. Kohe algab kevad. Vesi on juba lahti. Talv on olnud rahulik, suurte tuiskudeta. Sile jää on katnud järve, et siis aegsasti tormide ja jäävallideta sulada. Aga ta poeg on surnud. See on kole mõte. Kuid nõnda on lihtsam. Tal on veel poegi. Sünnitamine on valus, kuid mitte talumatu.
    • lk 391 (?)