Solfedžo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Mäe Ruudi astus oma kontrabassiga ette ja puhus, silmad pungis ja põsed tuult täis:
"Törts-törts..."
Kogu küla kajas, aga maa küll ei porisenud.
"Ee..." tegi Looguse Juks, meie juht. "See nii ei lähe — peemoll pole õige."
Meie kohkusime kõik.
"Mis see peemoll on?"
"Peemoll on üks noodiasi, isa ütles. Seda peemolli peab õigesti mängima. Ulata oma pill siia!"
Juks võttis pilli, puhus sellega mitu jämedat häält ja õpetas siis:
"Vaata, et sa siis peemolli sedasi mängid. See peemoll, see on üldse üks raskem asi mängida." (lk 47-48)
  • Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie orkestrijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle.
"Tseetuur... tseetuur pole õige!"
Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks:
"Tseetuur on sama mis peemollgi, seda on raske mängida. Meie isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!"
Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri, nii et silmad tahtsid pealuust välja tungida. (lk 48)
  • Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesabajõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv.
Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud.
"Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida," oli tema lõplik otsus. (lk 48)
  • Jüri Parijõgi, "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981