"Ja kelle väike rahvastiku juurdekasv sina siis oled?" Hääl tuli õhetavast näost, mis kujutas taolisi nööbisamaseid näojooni, millistega kondiitrid laste sünnipäevatorte tavatsevad kaunistada. See nõretas läägest sentimentaalsusest juba enne, kui selle omanik oma mummulise taguotsa kitsale voodile asetas. Püsivalt ühte rusikasse surutud ninarätt ning turvistatud õlakud signaliseerisid Maddyle üht tüütut sõna - sotsiaaltöötaja.
Maddy vallasema staatus oli ta haiglas selle liigiga juba lähedasse kontakti viinud. Neid oli kahesuguseid. Suuri rippuvaid kõrvarõngaid kandvad Doc Martensites see-kõik-on-kapitalistide-vandenõu tüüp või edumeelsed sallidesse mähkujad. See naine, kelle külastajakaardile oli kirjutatud "Edwina Phelps", oli mähitud salli ja kaela ümber lehvivasse lipsu, alarmeerldes Maddyt sellest, et ta on kaval; seda sorti, kes kogub ajaklrjareklaamidest tellitud südantlõhestavaid portselankujukesi. Tema vaba aeg kulub lillede kuivatamisele ja tillukeste männikäbide hõbedaseks värvimisele, et jõulude ajal kontoris omatehtud pot-pour-risid laiali jagada. Ükski õhtu ei näe Edwina Phelpsi majas tühja küpsetusahju. Tema bensiinimõõdik näitab alati "Täis". Tema järjekordsete "päevade" algusajale on ta lauakalendris joon ümber tõmmatud; vihmamüts plastikust reisikotis alati valmispanduna sahtlis ootamas. Temast oleks saanud suurepärane eestööline, nagu inglased neid kutsuvad. See tüüp, kes kannab oma kotis igaks juhuks Canesteni-tuubi suuvalge tarvis, mida tal pole kunagi olnud, kuid millest ta naisteajakirjadest lugenud on. See tüüp, kes läheks "Chippendalesi" meesstripparite etendusele, et publikut jälgida. (lk 30)
