Kahe tunni pärast istusime Surfikohvikus, jäätisepokaalid laual ja meri silme ees. Olin isa põrguliku tempoga läbi ümbruskonna loovinud. Teel ajalehekioskisse märkas ta, et saarel on nii Friedrichi kui ka Ranna tänav, täpselt nagu Westerlandis. Raamatupoes algatas ta omanikuga diskussiooni teemal, ega siinsed tänavanimed viimati näpatud pole.
"See on ju nagu vaese rahva Sylt."
Sel hetkel lahkusin ma demonstratiivselt poekesest ja istusin pingile, et tõmmata üks suits. Ta tuli umbes veerand tunni pärast järele, istus minu kõrvale ja selgitas, et poe omanik on Helga, kes kinkis talle Norderney reisijuhi. Ning Helgal on plaan veeta aastavahetus Syltil. Isa oli lubanud talle seal giidiks hakata.
"Väga stiilne naine," ütles ta tunnustavalt, "ta ei ole Norderneyl sündinud. Sisserännanu. Kuule, siin on vastik suitsuhais. Kas liigume edasi?"
Hirmust saada poekeeldu kruvisin tempo üles.
Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018, lk 53
