Tartu Ülikooli raamatukogu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tartu Ülikooli raamatukogu 2017. aasta augustiõhtul.
  • "Need seal on vist need varemed, millest meile juba kihelkonnakoolis kõneldi?"
"Just needsamad. Lähme lähemale ja vaatame neid. Teises otsas on ülikooli raamatukogu või biblioteek."
"Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisike olin."
"Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut."
"On, on," vaidleb valitseja. „Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et..."
"Et?"
"Noh, et ära ei varastataks, või... et ta sealt ka ise minekut ei teeks."
"Toots, Toots!" naerab Lesta. "Kas sa ikka veel niisuguseid asju usud? Varastada võib raamatut — see on õigus, aga et raamat ise ära läheks... Ma ei tea... see võib ainult muinasjutus ette tulla.“
"Nojaa," annab koolivend järele, "see võib ju olla, nii kudas ta on, aga о l e m a s ta on — see on fakt."


  • "Vaata, Une-Mati, mis see seal on?" osutas ta puude vahel mustavale suurele ehitisele, mis sarnanes lossi või koguni kindlusega.
"Need on Toome varemed," ütles Une-Mati. "Seal asubki ülikooli raamatukogu."
Nad olid üsna varemete külje alla jõudnud, ning nüüd märkas Mati, et hoonel puudus katus — kõrgete tühjade aknaavade taga sädelesid taevatähed! Alles olid ainult müürid — tugevad punastest tellistest laotud seinad.
"Kuussada aastat tagasi seisis siin loss, ja see oli lossikirik," jutustas Une-Mati. "Kuid need põlesid maha juba mitusada aastat tagasi."
"Aga siin pidi ju ülikooli raamatukogu olema?" püüdis Mati vastu vaielda.
Poisi meel läks üpris kurvaks. Mis puutusid temasse lossid, mis juba mitusada aastat tagasi maha olid põlenud, mis puutusid temasse mingisugused sünged, tühjad varemed! Tema tahtis oma isa ja ema näha, kes õppisid lastearstideks ning istusid sel hilisel tunnil veel raamatukogus.
Aga raamatukogu polnud mitte kusagil!
"On küll!" kostis Une-Mati rõõmus hääl. Huvitav, kas ta oskas peale kõige muu ka veel mõtteid lugeda?
"Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu — Tartu Ülikooli raamatukogu!" (lk 30)
  • Nüüd pani Une-Mati oma mütsi tagurpidi pähe, nii et ta jälle nähtavaks muutus, ning nad hakkasid Matiga raamatukogu uudistama. Siin oli veel vaiksem ja veel salapärasem kui Toomemäe pargis. Aina riiulid — maast laeni, otsast otsani raamatuid täis. Raamaturiiulid jagasid kõrged ruumid kitsasteks koridorideks.
Raamatuid oli siin tohutult, lihtsalt uskumatult palju!
"Musttuhat!" ütles Une-Mati.
"Valgetuhat!" ütles Päris-Mati.
"See on justkui raamatute tänav!" arvas Une-Mati.
"See on raamatute linn!" imetles Mati.
"Valvuritädil oli õigus," ütles Une-Mati. "See on raamatute riik!" (lk 31)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979