Triin Sinissaar

Triin Sinissaar (sündinud 27. oktoobril 1975 Moskvas) on eesti näitekirjanik ja tõlkija.

Intervjuud

• Meil on käinud palju välismaa õppejõude ja nende vestlusi kuulates on mulle vahel tundunud, et paistame neile liiga ambitsioonitud. Noh, et õpime filmikoolis, aga enamik ei unista Oscarist. Meil ei ole väga selliseid Hollywoodi unistusi. Oleme kahe jalaga maa peal ja tajume üsna realistlikult, mis võimalused on Eestis filmitegemiseks. Ma arvan, et see on mingis mõttes hea, sest enamik teeb seda, mida tahab teha, ja meil pole plaanis ennast sellele tööstusele maha müüa või hakata kuidagi mingile rahamasinale elama.
• See, mida keegi koolist saab ja võtta oskab, sõltub suuresti ka sellest, mida ta sealt tahtma läheb ja saada loodab.
• [BFMist:] Minul on kogemusi teatri vallas, filmil on teatriga mõningaid kattuvusi, kuid nad on ikka väga erinevad. Ja ma sain ühe maailma uksest sisse astuda, kiigata, näha seda köögipoolt.
• Suurt karjäärimuutust ma ette ei näe. Olen kogu aeg teatritöö kõrvalt kirjutanud erinevaid asju, loodan seda teha ka tulevikus, on need siis näidendid või filmistsenaariumid. Nüüd, kui ma olen filmimaailma ukse enda jaoks poikvele tõmmanud, tahaks kindlasti selle asjaga edasi tegelda. Aga selge on muidugi see, et täiskohaga stsenarist Eesti riigis kusagil ära ei ela. Liiatigi ei lase teatriarmastus mul teatrist ära tulla, nii et loodan teatri ja filmi kuidagi ühendada.
  • Triin Sinissaar, intervjuu: Tarmo Teder, "BFMis saab oma teadmisi ja elukogemusi filmimaailma jaoks edasi arendada", Sirp, 22.05.2009

Kirjutised

• Festivaliprogrammiga kaasnenud aruteludel, kus osales paljude riikide teatritegijaid ja kriitikuid, jäi kõrva, et nii nagu teatrisse üldiselt, suhtutakse ka poliitilisse teatrisse äärmuslikult: kes leiab, et teatri ülesandeks on olla vaatleja, sotsiaalsete tendentside peegeldaja ilma omapoolset hinnangut andmata; kes väidab, et teater saab ja peabki ühiskonda muutma. Küllap peitubki tegelik tõde kuskil vahepeal. Samamoodi nagu ei ole võimalik peegeldada ühiskonda ilma mingitki hinnangut andmata (sest kas ei peitu hinnang juba teemavalikus?), ei ole loomulikult keegi nii naiivne, et arvata, nagu võiks ühe etenduse äravaatamine kellegi elu kurssi muuta. Aga liivateradest kasvab mägi ja headest tegudest õnnelik elu. Vaadates ei tundunud küll, nagu keegi neist EI tahaks maailma muuta.
  • Triin Sinissaar, "Euroopa ja poliitiline teater", Sirp,