Uskmatu Toomas

Proosa

"Kuidas jah?" imestas minia. "Sa oled siis tõesti sellega nõus? Seda poleks ma sinust arvanud! Kas sa tõesti mõtled, et mina..."

"Ei," vastas Jakob. "Ei mõtle. Aga ma..."

"Just, just," rõõmustas minia. "Toomas arvas ka sedasi. Algul ta küll ei tahtnud uskuda, aga kui ma..."

"Ma pean nüüd minema," ütles Jakob. "Muidu ma hakkan veel mõtlema, kes see Toomas on ja mida ta uskuda ei tahtnud," pomises ta endamisi. (lk 37–38)