Oleksa Ivanovitš elas külas. Seal küla lähedal oli määratu suur järv, ja mitte üks, vaid koguni kaks järve. Nende järvede vahel oli lai maakael ja nende kahe järve vahel lendles hulgaliselt metsparte. Asi oli kuidagi nii välja kujunenud, et hommikul lendasid pardid suurelt järvelt väikesele, õhtul aga väikeselt suurele.
Maakaelale kaevati siis augud, need maskeeriti stepiheina, lugade ning igasugu veetaimedega. Kütid istusid aukudesse ja ootasid, millal pardid hakkavad nende kohalt üle lendama.
Maakael oli kaunis suur ja selliseid auke võis kaevata viis kuni seitse, üksteisest umbes sada meetrit eemal.
Küttimine neil järvedel meeldis tõelistele jahisportlastele üpris väga, sest nemad lasksid parte ainult lennult, ei kükitanud jõeloogete vahel kõrkja varjus, kus tükki sada või tuhat hunnikusse kokku ujub, et siis muudkui "põmm" ja "põmm" ujuvate lindude pihta panna. Sääraseid kütte siin paigus ei sallitud ja neid hüüti "nülgijateks" ja "massimõrvariteks".
"Sa taba neid lennult! Ujuva linnu võib isegi luuavarrest maha lasta!"
Oleksa Ivanovitšil, lihtsal inimesel, oli jahisportlase üllas süda ja ta ei tulistanud kunagi ujuvat lindu.
Kui ta hiiliski teinekord järve äärde ning lähenes ujuvatele partidele laskekaugusele, siis tõusis ta püsti, hüüdis: "Kššt!" ning tulistas ainult lendavaid linde. (lk 48)
