Üheks põhjuseks on asjaolu, et peamine kanal, mille vahendusel maailm meieni jõuab – uudismeedia –, on ehitatud üles vastandamise loogikale. Peavoolu ajakirjanduse tuumväärtuseks on konflikt, selle horisont on rahvuslik või kildkondlik ja rütm ööpäevaringne. Selles raamis ei saagi kogu inimkonna mastaabis aeglaselt arenev aktiivsus pildile pääseda. Kui keegi kellelegi ei vastandu, keegi kedagi ei võida ega kellelegi alla ei vannu, siis sellest ei sünni uudislugu. Hoolimata üleilmset suhtlust ja infootsingut võimaldava digitehnoloogia laialdasest kättesaadavusest baseerub meie inimkonna mudel endiselt nägemusel eraldiseisvatest ja enda huvidest lähtuvatest rühmadest. Olgu kohalike institutsioonide, riikide või globaalsete korporatsioonide tasandil – me kaardistame end konkurentidena.
Loogikale toetudes on muidugi selge, et "mina" eeldab "mittemina" ja "meie" eeldab "neid". Kuna neid kategooriaid luuakse ennekõike keele vahenditega, on ootuspärased emakeeltel ja rahvuskultuuridel põhinevad eristused. Ilmtingimatu ei ole aga mittemina ja mittemeie kirjeldamine negatiivsena ning meievahelise piiri samastamine rindejoonega, mitte tõlkeks, dialoogiks või sümbioosiks sobiliku paigana. Modernistlikus kultuuris on see aga harjumuspärane praktika.
[Vandenõuteoreetikute] enesekirjeldused on rajatud pea alati teise/nende vaenamisele ning grupisisese kuuluvuse signaliseerimine rõhub "meie" ja "nende" vahelise piiri väljasulgevale toimele ja vankumatule püsimisele. Noored aktivistid on keskendunud aga just "meie" välispiiri avardamisele ühe haavatava või kannatava inimrühma kaupa.
