Isa arutleb edasi. Ta peab kirjutama ühe "ablitsistliku purtikli", nagu ta meie mänglevas keeles tarvitas. Meelde on jäänud arutluse sisu: igal, ka üsna keskpärasel luuletajal, on vähemalt üks tõeliselt hea luuletus, ja seda tuleb hinnata ja selle eest võib teda luuletajaks pidada. Mina võtaksin selle nii kokku, et isa küll tundis ja tunnustas tippe, aga "lubas" luules olla ka väiksematel vendadel, sest suure tähe kirkus saab selgeks just teiste taustal.
