Õ
Ilme
Luule
[muuda]On sõna "töö", kuid on ka sõna "rõõm",
on sõna "sööt", kuid on ka sõna "põllud",
"öö" kõrval "päevatõus" ja "lõuna lõõm"
ja "õhtu", "lõõriv lõo" ja "õitsvad hõllud".
Ta sosistas: õnn, tõde, õigus, õhk...
Jah, rahva suus on nendel teine kaja...
Kas erinev on hääletoon või rõhk?
Ja kõiki neid on inimesel vaja...
Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis,
kui pärleid vaagis kummalisi sõnu . . .
Pilk langes õue: nurmel kündja käis
võib-olla Mats, võib-olla ka et Tõnu.
Mees pasteldes, kes väljas põldu kündis,
uut vagu alustas ja hõikas: "Nõõ!"...
Mees kambris haaras sulepea ja sündis
uus pookstav tema käe all - sündis "õ".
- August Sang, "Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe", rmt: "Sada laulu", 1965, lk 129