Et see talumatu tõelisus peab olema uni, millest kohe virgud, või et kogu see kummitus pole isegi mitte uni, vaid mälestus halvast unenäost — selline tundmus oli laagrikomandant Fahrenbergil veel kaua pärast seda, kui talle juhtunust oli ette kantud. Fahrenberg oli küll näiliselt külmavereliselt kõik abinõud tarvitusele võtnud, mis selline teadaanne tingib. Kuid tõeliselt ei olnud see Fahrenberg, sest kohutavaimgi unenägu ei nõua mingeid abinõusid, vaid keegi teine oli need tema asemel välja mõelnud juhuks, mida iialgi ei tohtinud esineda. (lk 18)
Kui inimene on mõistetud ootamisele, tõelisele ootamisele, millest ei ole teada, kas see lõpeb elu või surmaga ja kui kaua see kestab, kas mõni tund või mõni päev, siis hakkab ta kasutama aja vastu kõige kummalisemaid abinõusid. Ta katsub tabada minuteid ja neid hävitada. Ta ehitab aja vastu tammi ja püüab ka siis veel seda tammi tihendada, kui aeg juba ammugi sellest üle on voolanud. (lk 315)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
