Algot Untola

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Algot Untola

Algot Untola (sünninimi Algoth Tietäväinen; tuntuim kirjanikunimi Maiju Lassila, ka Irmari Rantamala ja J. I. Vatanen; 28. november 1868 Tohmajärvi – 21. mai 1918 Helsingi) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog.

Eesti keeles on tema loomingust ilmunud ainult jutustuste kogumik "Tuletikke laenamas" (Eesti Riiklik Kirjastus, 1957; Harald Lepiku tõlkes peale nimijutustuse ka "Liiga tark" ja "Surnuist ärganud" (viimane tõlgitud koos E. Jaaksoniga). Nimijutustus on teist korda välja antud ka 2002. aastal.


Tema kohta[muuda]

  • Soomes asus Untola uuesti algkooliõpetaja ametisse ja hakkas aktiivselt tegelema ka poliitikaga. Kuidas puhtkodanliku, reaktsioonilise partei teenimine sobis kokku tema varasema revolutsioonilis-nihilistliku mõtteviisiga, see on probleem omaette. Võimalik, et teda tõmbas kaasa tolleaegne soome natsionalism, mis tõepoolest võitlevas vormis suundus rootsi "härraspartei" vastu; töötades propagandistina soomluse heaks võis Untola ühtlasi rakendada oma sügavalt juurdunud demokraatlikke kalduvusi.
  • Kui tema esikteose järgne kõmu oli vaibunud, saatis ta Maiju Lassila varjunime all avalikkuse ette teose "Tuletikke laenamas". Selle humoristliku, külaelu kujutava jutustuse suhtes oli arvustus palju üksmeelsem. Arvustajad kiitsid teose mehist objektiivsust, lopsakat huumorit ja inimkujude usutavust. Täis tunnustus anti Maiju Lassila humoristlikule nägemislaadile ja eksimatule maainimeste tundmisele. Raamatust tehti varsti uus trükk. Kõige silmapaistvam tunnustus oli aga riiklik kirjanduspreemia, mis Maiju Lassilale 1911. aastal määrani, kuid mida vastu võtmast ta loobus.
  • Algot Untola tagasipöördumine ühiskondlikku ja poliitilisse võitlusse sündis kevadel ja suvel 1916, töölistele võidukate eduskunnavalimiste eel. Algul esines ta veel vanasoomlaste ajalehes, kuid nii teravate arvustustega oma endise partei ja kodanliku süsteemi vastu, et partei juhatus tema eest oma lehe sulges ja keelas tema kirjutiste trükkimise. Siis avaldas ta Irmari Rantamala nime all ajalehes "Työmies" oma kolm suurt tähelepanuäratanud "Kodanlase kirja", milles ta kodanlikele parteidele ütles näkku karmi tõtt.
  • Kui Helsingi vallutasid valged, sattus Algot Untola kaitseliitlaste kätte. Kuuajalise vangistuse järel mõisteti ta rahvaässitajana surma ja saadeti Santahamina saarele hukkamiseks. Teel läks tal korda merre hüpata, kuid valvurite kuulid tapsid ta. Koos teiste hukatutega m aeti ta Santahaminas ühishauda, kust ta põrm alles 1943. aastal toodi Helsingisse Hietaniemi kalmistule.


  • Algot Untola kirjanikutöö hindamist raskendas aastakümnete jooksul kodusõja klassipositsioon. Ametlikul kodanlikul pool tembeldati ta "veriseks ässitajaks", kelle sõjaaegse ajalehetöö vari langes ka tema erakluseaastate loomingule, eriti Rantamala ja Vatase nime all loodule, ja hiljemgi, kui teda sealt poolt tunnustama hakati — hauamälestusmärk kirjastuse "Otava" algatusel aastal 1943, kirjandusliku pärandi paigutamine Helsingi ülikooli raamatukogusse aastal 1952, "Valitud teoste" kirjastamine "Otava" poolt aastal 1954 — on akadeemilisele hindamisele omane olnud see kahepalgelisus, et ajal, kui Maiju Lassila tunnistatakse üheks meie kirjanduse algupärasemaks rahvakujutajaks-humoristiks, on Irmari Rantamala ja J. I. Vatanen tunnustuseta jäetud. Objektiivsema hindamise märke juba siiski esineb; humoristi Lassila kõrval on teadusliku uurimise ja hindamise objektiks võetud ka ühiskonna-kujutaja Rantamala-Vatanen ja hakatud taotlema kirjaniku-ideoloogi Untola kompleksset tõlgitsemist; enam ei korrutata üksmeelselt kirjaniku viimase eluperioodi juurde poogitud vaimuhaiguse-müüti, ja mõnedel juhtudel suudetakse juba ka Untola "Työmies"-publitsistikasse suhtuda kirgliku ägedusega, isegi nähakse tema Rantamala- ja Vatase-loomingut kirjaniku psühholoogiliselt niisama olulisena nagu varem ühekülgselt esiletõstetud Lassila-loomingutki.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel