Antikvaar
Ilme

Proosa
[muuda]- Isa oli endiselt põdur, istus nagu tavaliselt oma tugitoolis, ja keegi ei teadnud, mis tal õieti viga on. Aga järgmisel päeval parast Tessi koju jõudmist oli ta ebatavaliselt reibas. Ta oli välja nuputanud plaani, kuidas endale elatist hankida, ja Tess küsis, milles see seisab.
- "Ma kavatsen kõigile siitkandi antikvaaridele kirjutada," ütles ta, "ja paluda, et nad minu ülevalpidamiseks teatud summa annetaksid. Ma olen kindel, et see on nende meelest romantiline, peen ja kõlbulik asi. Nad kulutavad ilmatu hulga raha igasuguste vanade varemete korrashoidmise ja kõiksuguste luude ja asjade leidmise peale; elusad jäänused peaksid neile palju huvitavamad olema, kui nad minust ainult teada saavad. Ainult keegi peaks minema ja neile ütlema, missugune inimene nende keskel elab, neil aga põle temast aimugi! Kui õpetaja Tringham, kes mu avastas, veel elaks, teeks ta seda kindlasti."
- Thomas Hardy, "D'Urberville'ide Tess", tlk Helga Kross, 1969, lk 343
Luule
[muuda]Ta asju müütab,
all lonkav järi.
Ah kuidas tüütab
see neetud äri.
On elu sassis
ja vihma kallab.
Pool soru passiks
nüüd hinge alla.
...
Näh, määndub manisk,
ei panda rinda,
nipp-portselani
nad kah ei hinda.
Siin ristilöödu
uut kodu vajab,
kuid rahvas möödub -
ja vihma sajab.
- Heljo Mänd, "Vanakraamikaupmees", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 34-35