Arc de Triomphe

Allikas: Vikitsitaadid

"Arc de Triomphe" (1946) ehk "Triumfikaar" on saksa kirjaniku Erich Maria Remarque'i romaan. Saksamaalt Teise maailmasõja eel Pariisi põgenenud kirurg Ravic kohtab Pariisis teda kunagi piinanud Gestapo ohvitseri ning otsustab ta tappa.

Autori ühes tippteoses arenevad okupeeritud Pariisis ühe inimese ümber nii kirglik armulugu kui külmavereline kättemaksuplaan, romaani liikumapanevaks jõuks on aga siiski autorile omane ja tema loomingut läbiv humanism.

Tsitaadid[muuda]

  • Küllap venelanna – vaevalt jalad põhjas, kui juba nina püsti.
    • Ravici mõtted
    • 1. peatükk
  • Ma mõtlesin, et elame konservide ajastul. Meil pole enam tarvis mõtelda. Kõik on ette mõeldud, ette mälutud, ette tunnetatud. Konservid. Jääb üle ainult avada. Kolm korda päevas koju kätte toimetatud. Midagi pole enam tarvis ise külvata, kasvatada, pole tarvis küsimuste, kahtluste ja igatsuste tulel keeta. Konservid. Meie elu pole kerge. Üksnes odav.
    • Ravic
    • 12. peatükk
  • Me elame nagu valerahategijad... vahi ja vaata! Nad ehitavad relvatehaseid, sest nad tahavad rahu; nad ehitavad koonduslaagreid, sest nad armastavad tõde; õiglus on iga erakondliku hullumeelsuse kattevari, poliitilised gangsterid on lunastajad ning vabadus on igasuguse võimuahnuse lipukiri! Valeraha! Vaimne valeraha! Idealism allilma kätes!
    • Morozov
    • 12. peatükk
  • Kuid hea oli ka teada, et seni, kuni elad, ei ole miski päris lõplikult kadunud.
    • 32. peatükk