Eesti ajakirjanduse rajasõltuvus on kimpu sidunud mitu ajaloolis-arenguloolist asjaolu. Ajakirjanduse hälliperioodist kuni Nõukogude okupatsioonini iseloomustas ajakirjandust võimalus tegutseda mitmekultuurilises ja seeläbi ka suhteliselt sallivas keskkonnas, taheti olla ühiskonna mõtestaja ja muudatuste eestvedaja. Ajakirjanduse autonoomia on sellest ajast saadik üha suurenenud. Nõukogude perioodi olulisim saavutus oli akadeemilisele ajakirjandusõppele alusepanek, ajakirjanikkond professionaliseerus ning seeläbi jõuti ametiala enesemääratluses suurema refleksiivsuseni. Eesti ajakirjanikkonna ühe osa akadeemiline aluspõhi on toetanud ajakirjanduse ühiskondliku rolli mitmetahulisemat mõtestamist ja professionaalsete standardite kujundamist.
