Elizabeth Jennings

Elizabeth Jennings (18. juuli 1926, Boston, Lincolnshire, Suurbritannia - 26. oktoober 2001 Bampton, Oxfordshire, Suurbritannia) oli inglise luuletaja, mõne kriitiku arvates parim inglise luuletaja Gerard Manley Hopkinsist saati, ehkki see arvamus on siiski ilmselgelt ekslik, sest oli ka Edith Sitwell.

Luule

Aeg pole ilusateks fraasideks,
paisuvaiks lauseiks, oskuslikeks sõnuks,
et kauneist pildest, naljust tunda mõnu
või meeldivaist sentimentaalsustest.

Me kirjutame näljast hoolimatust, see on meie aeg,
raudtaladest, südameist, ripvel mis kui loodid,
ning luuletaja hool on kõnelda ja mitte laulda oodi -
kaastundestki nüüd sündima peab raev.

• Elizabeth Jennings, "Tänapäeva luuletaja" ("Modern Poet"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Endaga seisad silmitsi sa. Iga aastal
on lotid raskemad, nahk viletsam.
Kõik annad edasi sa vankumatult. Vaatad
endasse, kaugemalegi. Su käsi pintseldab
kui liigutakski ennast ise ta.

On alandlikkus oskusega koos.
Siin puudub kõrkus. Uhkus hoidub siit,
kus endavaatlus käib. Sa saadad valgusvoo
nii, nagu tahad. Nägu räsitud, kuid ikkagi
on näha selles armastus ja hool.

Arm kunsti, teiste vastu. Katseid jätkasid
veel viimse hetkeni. Nii nägid kaugemale
sa enda ajast, aegadest. Sa värviks segasid
ka mineviku. Juhivad eemale
autoportreed ja vanaduski, edasi

tõeks muutudes, meid meie surmahirmust.
Näe, uus on äng. Seal, paistes ninas,
on kurbus koos ja rõõm. On maalimine hingus
ja pimedused kõik on väljakutsed. Valisid sa
just selle, millega igaüks kohtub.

• Elizabeth Jennings, "Rembrandti hilised autoportreed" ("Rembrandt's Late Self-Portraits"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Tükk aega tagasi naelutasime käed,
põimisime okkad, võtsime roosa ja karjusime
lustiks, seisime kruusaraja
tolmuses servas ja vaatasime suurt valu.

Kuid paar tükki palvetasid, paar
olid vait, rabatud, seisid eemal
ja meenutasid lausekatkeid, uut kujutelma,
rist seisab oma nutva ohvriga ja pilved
katavad päikese, me õpime uut viisi
kaotada, mida ei teadnud endil olevat
enne seda sünget ohvripäeva,
enne kui pöördusime oma halvast
minevikust, langesime põlvili ja nutsime oma hädas,
täringuklõbin veel kestmas, hääled kaugenemas.

• Elizabeth Jennings, "Reede" ("Friday"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Kui aednik läinud, tema aed siis on
nii isemoodi igatsev ja ootel.
Nii mukitud, Eedeni metafoor
ja enamgi, kui aednik läinud on veel,

nii jumalvaikselt, ehkki muidugi
ei võtnud minult ühti lubadust
ja pahale ei meelitatud mind.
Ma siiski segaduses ja ei tea, miks just.

Isegi ukse kõrval pöök, mis laenab
minule oma varju, vihjab ähvardust.
Kõik liiga korras on, hoolt keegi kannab

just nagu valesti. Ei seisma pidanuks
nii pikalt muru lõhnast pilgatult,
kuid seisma sundis mind Eedeni-igatsus.

• Elizabeth Jennings, "Aias" ("In a Garden"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Ma tähe sära näen, mis helendas
ju aastaid tagasi. Valgust, mis nüüd
seal särab, eal mu silmavaat
ei näe, ja õrritab mind ajavahe hüüd,

et arm, mis armastab, ei jõua minuni
enne, kui hilja. Tähe ere kiir
peab ootama, et märkaks teda silm;
kui saabub arm, meid pole enam siin.

• Elizabeth Jennings, "Viivitus" ("Delay"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Üksi, nagu on varesed
oma kõrgetes rappuvais kodudes kesk taevast, vaid tuulte armust,
üksi kui varitsev forell või lohutavalt huikav
öökull. Elan tihkelt täis topitud vaimus
ja mu sügavais, terveis ja tugevais juurtes mahl tuikab.

Kuid selles majas, kus elan
ainsas tohutus toas, on rohkelt üksindust,
üksindust, mis võib muutuda üksilduseks nii pea,
kui lasen sel ennast nakatada kesk meelehämarust.
Eemal siit on mul külluslik elu, seal
on sõbrad, armastus, kiitus, kõik hoolivad must.

Ja mul on kujutlusvõime,
mis mind üle mägede ja tormiste merede kannab;
antud on mulle ka nüansimeel.
Kõrgel majas, mis üle puude vaatab,
kogun loojanguid ja tähti, on mu kirg nüüd see.
Tuhandeile eludele lehvitades tervisi saadan,
kuid talvel avan akna vestluseks.

• Elizabeth Jennings, "Nagu on varesed" ("As the Rooks Are"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Mõnikord olen mõelnud, kuidas oleks olnud
luua see kõik ise -
muidugi minu elu, aga midagi veel.
Ma mõtlen maailma, milles ma võiksin vabalt elutseda.
Ideed, asjad, kõik ettevalmistatud;
mitte lihtsalt ideed, nagu Platon neid teadis,
varjude varjud, vaid rohkem mööbli moodi.
Miski, mida ümber tõsta ja mille sees elada,
miski, mille mina olen teinud.
Ent ikkagi oleks seal
kõik see, mida mina teinud ei ole - loomad, tähed,
tõus ja mõõn mind sikutamas, hoolimatu kuu
ja püüd armastada vastastikku.
Kõik see on ikka alles. Raske on, raske,
isegi vabas usus üle piiride vaadates,
leppida ilmselgete kannatustega.
Ma elan maailmas, mida mina pole loonud,
ei seest ega väljast.
On teatav leebus
tahtlikus alistumises: minu mõtted liiguvad
suurte tõdede sabas.
Minu mõtted on nagu varjud
ja mõnikord ma mõtlen, kuidas oleks olnud
luua kreedo, asjad, ideed
ja siis elada nende keskel.
Ma saan aru,
kui tõus ja mõõn mind enim sikutavad ja kuu on kauge
ja vangistatud metsloom on oma varjuga üks.
Kuidas isegi suur usk jätab ruumi kuristikele
ja pingul meel pöördub omaenda nõudmiste poole.

• Elizabeth Jennings, "Maailm, mida mina pole teinud" ("World I have not Made"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Utrillo seinal. Nunn seal ronib üles
Montmartre'i trepist. Patsiendid all.
See aeg ei sobi helgeks riimimiseks;
liig palju segavat. See pole aeg,
mil viljastuda saaks või kasvada.

Suu tahaks nagu karjeks avaneda
ja nõuda, et kõik teda kuulaksid.
Liig paljud nutavad või peitu poevad
ja põrnitsevad ennast. Pole siin
turvavööd, millest hoida. Mul on hirm.

Nunn ronib ikka trepist üles. Tuba
niheleb, lendab tolm me silme ees.
Lootus vaid on, tulevad külastajad
ja räägivad muust peale haiguse.
Kõik tardund, miski kuid ei sure veel.

• Elizabeth Jennings, "Vaimuhaigla ooteruumis" ("In a Mental Hospital Sitting Room"), rmt: "The Collected Poems", toim Emma Mason, 2012  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}