Mine sisu juurde

Edith Sitwell

Allikas: Vikitsitaadid
Roger Fry, "Edith Sitwell", 1915.

Edith Sitwell (7. september 1887, Scarborough, Inglismaa - 9. detsember 1964, London) oli Suurbritannia luuletaja ja esseist.

Luule[muuda]

"Mu südant sa armasta tunniks, kuid luid terve päeva -
Luukere vähemalt naeratab, sest tal on homne:
Kuid noorte südamed on nüüd Surma sünk aare
Ja suvi on üksildus.

Lohuta üksildast valgust ja päikest ta kurbuses,
Tule kui öö, sest et päike on kohutav
Just nagu tõde ja hämarduv valgus näitab vaid luukere nälga
Rahu järele, liha all kui suveroos.

Tule sa surmahämarast läbi, just nagu kord okstest
Nooruses läbi sa tulid, läbi varju kui õitseva ukse
Mis Taevasse viib, kaugel tänavast - sina, sündimata
Linn, mida kodutud näevad, vaesete öö.

Linnateid kõnnid, kuigi Inimese ähvardav vari,
Päikses Kain-punase servaga, kujumuutja -
On elegantne kui Luukere, küürus kui Tiiger,
Elutark, kõigega kohastunud kui Ahv.

Pulssi, mis südames lööb, paneb muutuma vasar,
Mis kaigub Pottsepa põllul, kus sünnib uus ilm
Meie luudest, raisakotka päevade lehkavaist jäätmeist ja kärast -
Sina ent oled mu öö ja mu rahu -

Eostuse, puhkuse püha öö, lohutav
Pimedus, milles kõik võrdsed on - õiglusetud ja õiged,
Rikkad ja vaesed ei ole enam kaks eraldi rahvast -
Nemadki vennad on öös."

Seesugust laulu ma kuulsin; kuid vaiki on Luu!
Kes teab, tegi häält sellist ehk kuhtunud valguse hõik,
Caesar, kes veeretab oma südamekivi,
või Atlase langev koorem.


Olin nii noor ja lahke: mu lõbusad jalad
sammusid suvisel õhul – hopla! maailm on lõbus!
Ning nüüd närin leiva asemel enda luid
ja laman lagedal sängil – hopla! maailm on lõbus!
Oleks mul ometi palju liha,
et saaksin seda müüa leiva eest
või närida värskelt. Hopla! maailm on lõbus!


Tuli oli karvane nagu karu,
ja leegid nurrusid...
Tõmmu karu uidab oma ahelas
julmade inimeste vangina
läbi pimeda, karvase metsa...
Ümmardaja õhkas: "Kogu minu veri
on loomalik. Nad arvasid mind istuvat
kodukassina;
ent läbi pimeda metsa uitlesin...
Oo, et mu veri sureks!"
Tulel olid karukarvad,
see kuulis ja teadis...
Pime maa, mis oli karvane kui karu,
urises samuti.


Pikk raudhein –
valged sõdurid mööduvad –
valgus kisendab otsekui eesel


Kuninganna Circe, taluperenaine laadal, kohtas kolm merimeest, kes kõmberdasid sääl ning olid tulnud papagoisulelisest merest, hõiahoo! ning hakkasid puhuma igaüks oma pasunat.

Tuleme India merest, ütlesid nad, mis on kirgas nagu papagoi suled ja murdub vastu parfümeerit saarte kuldset liiva, kus puuvili on pehme nagu sireeni naeratus ja päike must otsekui nuubialane. Oleme kõrvetand hispaania kuninga habet….

Siis rändasime veelkord Lõunamere rannikule, kus jäämäed näivad taevakodadena, milles lehvivad vürtsikate hiite pehmeimad tuuled ja inglid lendavad paradiisilindudena: sääl püüdsimegi selle veidrasulelise poisi mängukanniks (ta ise nimetab end ingliks).


Tema kohta[muuda]

  • Kõige ebakonventsionaalsem ja üldsusele kõige paremini tunt on Edith, kellele ei saa ette heita kompromisse publikuga – väljaarvat vahest ta ebakonventsionaalsuse tugevas rõhutamises, mida mõnikord vöiakse tõlgitseda edvistusena. Kultuursuselt on ta ehtne Sitwell, kes kujund enda ümber nägema kadund kultuuride parimaid mälestusi ning oskab neid nautida, kuid kes veel vähem kui vennad paindub nende mõju alla. Ta on individuaalne viimse detailini.
  • Sitwellide vastuvõtuõhtutel, kuhu pääsevad ainult eliit ja mõned huvitavamad noored, armastab ta juba riietuses rõhutada niihästi enda perekonna kultuurilisi traditsioone kui enda individuaalsust. Renessanss, barokk, isegi rokokoo – kõik olevikust küllalt kauged stiiliajajärgud toovad lisandusi ta kostüümidele, milles kuuldavasti need sugemed kombi­neeruvat vabalt, kuid alati kindla stiilitunde juhituina. Kõige enam näib ta hindavat bisarri majesteetlust – rikkalikke pikki lohisevaid kleite, diadeeme, hinnalisi, kuigi mitte liialdusse kalduvaid ehteid. Ning sama kalkuleerit kui ta välimus, on ta sõnaline esinemine. Ka siin tundub isik, kes harjund enda ümber levitama ebaargipäevsuse atmosfääri, kuid ühtlasi selgub ka ta võime täpselt arvestada kunstilisi effekte. Ei või olla juttugi sellest, et ta talitaks instinktiivselt ja juhuslikult, jumaliku inspiratsiooni armust. Ta oskab oma asju lavastada.
  • Aga juba algus on huvitav, kuigi ei või väita, et poetess oleks suut­nud hoiduda tugevatest mõjudest. Prantsuse sümbolistid ja parnassienid, eriti Baudelaire, näivad temasse jälgi jätnud. Ta luuletab "Uppund päikesist" ja joomareist ning süveneb spleeni nagu Baudelaire, kuigi algusest pääle tuleb lisaks tunduv dramaatiline joon, mida Baudelaire'il ei leidu. Ei või küll öelda, et Edith Sitwell baudelairelasena oleks ületand või isegi saavutand enda inglise eelkäijaid samal harrastusalal. Nii Swinburne kui ka viimasest märksa nõrgem Ernest Dowson ammutasid prantslasest rohkem ja lisasid temale enam kui noor naispoeet. Ainult mõne luuletise peaaegu haiglane, protestivaimuline julmus on väljendet küllaldase tera­vuse ja konkreetsusega, et kiskuda kaasa. Sõnastus püsib veel sümbo­listliku traditsiooni piirides, kuid ajuti võib see saada erilist jõudu, mis surub siis tugevasti meelde. Oluline on see, et juba tundub tahtmist epater le bourgeois ja et luuletajal ei ole kartust kas või vulgaarsuste ees, kui sellega saab paremini avaldada oma väljakutsuvat suhtumist aristokraatseisse traditsioonidesse, milles kulund tema lapsepõlv. Luuletises "Joomar" käsitleb ta mõrtsuka tundeid, kes purjus pääga tapnud enda naise ja nüüd seisab tema ees hüsteerilisis mõlgutlusis, kuna ohvri pärani silmad "veel vahivad üllatunult janust pussi, mis halastas tema pääle, kuid tema silmalaud ei liigu enam, kuigi roomav hirm veel närib valuna ta pääaju õõnsust". Teine luuletis kõneleb emast, kelle poeg tapnud alaväärse naise pärast, mille eest nüüd juba kõigub võllas. Trots viktoriaanliku pehmuse vastu on nende palade olulisim joon, kuigi veel ei ole jõut iroonilise üleolevuseni.
  • Vahe selle traagilise ja hilisema koomikasse kalduva stiili vahel on suur, kuid vaevalt suurem kui erivus veel täie mõistusega, uhke, kuigi alandet kuningas Leari sünguse ning temal hiljem alatasa esilemurduvate hullu naeru hoogude vahel. Isegi surev tänavanaine kuulutab Edith Sitwellil hullununa, et maailm on lõbus. See on inimese lõbusus, kel ei ole enam midagi kaotada pääle elu – ja seegi on nii väärtusetu, et ei maksa hakata selle pärast pääd murdma. Grotesk ja traagiline käivad siin käsikäes, kuigi viimane võib olla huvitavalt maskeerit. Siiski on juhuseid, mil pessimism ja metsikuks nihkuv alateadvus löövad parata­matult esile ja nurisevad kaasa läbi lõbusa viiulikontserdi. Edith Sitwell on kirjutand värsid, mille päälkiri sama müstiline kui Nietzsche kuulsa "Joobnud laulu" oma, kuid mis sisuliselt lähenevad vähemalt esimesel pilgul hoopis tugevamini mõttetusele. Neile aga, kes juba pisut harjund autori kummalise kujukeelega, suggereerib tema "Tume laul" tõelist ahas­tust. Kord juba "kõigi asjade tühjuse" tundmiseni jõudnud inimesel võib ka ahastus kergesti minna läbi iroonia, mis meeleheite hetkel män­gib absurdide kujutlustega.
  • Nähtavasti mingi tugeva sisemise revolutsiooni tõttu on fantaasia lõhkend ja valgund tavalisest astjast välja, ning autor ei püüagi enam seda tagasi suruda konventsionaalsesse loogikasse. Ta kõneleb hallutsi­natsioonide ja palavikuunenägude keelt ning tunneb naudingut asjade segiminekust, millest rahuldub ta vaimu kärsitu visklevus.
  • Et liiga pidev loogika võib tuua luulele kahju, oli ammu teada, kuid Edith Sitwelli maailma ümberlooming kannab nii fanaatiliselt kaootilist laadi, selles on nii palju müstilist lendu (vaata­mata mõningaile risti vastupidiseile stiilitendentsidele), et ta teoreetitsemiste suur tõsisus ei tekita enam hirmu.
Sellel kaosel on muidugi oma isikupärane ehitus, mis tuleb ikka jälle esile. Kuigi kombinatsioonid on fantastilised, on ürgrakukeste struk­tuur õige kindel. Kalkulatsioon võib siin olla kaasa aidand, kuid pääosa etendas vist siiski temperament. On olemas vähe temperamendikamaid poeete kui Edith Sitwell. Näib olevat vähe kahtlust, et ta ise kaasa joobub oma fantasmagooriate kirevast lendlemisest.
  • Teatavat toibumist kaosest näib tõotavat näiteks Edith Sitwelli viimaseaegne kiindumus kadund kultuurijärkude rahulisse stiili. Isegi viktoriaanlikkude maamõisnikkude kohmakad ja võib-olla veidrad moed veetlevad teda oma korrapärasusega. Vanad polkad, masurkad, krinoliinid ja saamatu arkitektuur kajastuvad tema "Eleegias hääbund moodidele". Ka teised kirjanikud hakkavad jääma tõsisemaks, nagu Aldous Huxley, kes rändab ümber maailma, et ennast leida – Keyserlingi retsepti järele. Maailm hakkab võtma kindlamat suunda. Vahepääl aga on teht läbi revolutsioon, mille üheks tulemuseks Edith Sitwelli imelikult kirevad võrdlus- ja kujufontäänid.
  • Ants Oras, "Edith Sitwell ja tema vennad", Looming 6/1929, portaal "Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika"