Elmar Luts

Elmar Luts (14. jaanuar 1907 - 27. juuli 1991) oli Eesti koorijuht.

Kirjutised

Samast Pärnumaa laulupeost teadis isa veel üht huvitavat lugu. Peo ajal esitati kohalikus kirikus mingi pikem kooriteos, arvatavasti Rombergi "Kellalaul" Schilleri sõnadele. Ka seda teost juhatama paluti Juhan Simm. Juhtus aga nii, et kirikus peaproovil ei märganud naislauljad õigel ajal sisse astuda. Juhan Simm harjutanud seda kohta õige mitu korda, kuni lõpuks vihastanud ja müristanud üle kiriku:

"Kuradi naised! Kas astute juba kord õigel ajal sisse või ei!"

Skandaal muidugi suur: naislauljad hingepõhjani solvunud! Veel enam aga kirikuringkonnad pühakoja rüvetamise pärast. Isa jutu järgi olnud tükk tegemist, et meeli vaigistada ja laulupidu Simmi taktikepi all ikkagi maha pidada.

Kui ma kunagi hiljem sama lugu Simmile jutustasin, ei mäletanud ta sellest küll midagi, kuid ei eitanud säärase juhtumi võimalikkust. Naeris muhedalt ja lausus: "No egas korrraditega tõistmuudu es saa kah!" (lk 41)

Eriline oli see kaasakiskuvus, millega Simm juhatas.

Tema dirigeerimisliigutused olid elavad. Oma labakäed surus ta kord rusikasse, kord jälle hei jutas neid kergelt ja paindlikult; ajuti juhatas ta vaid nimetissõrmedega. Harjutused said maha peetud ilma suurema jututa. Seejuures oli Juhan Simm siiski nõudlik, vigu läbi ei lasknud. Ja ühtaegu kannatlik, koguni huumorimeelne. Kui aga selgus, et koorid olid laulupeo ettevalmistust liiga kergelt võtnud ning ei osanud suhteliselt kergeid partiisid, katkes Simmi kannatus ja maestro "müristas". Väikesele kasvule vaatamata omas ta võimast häält, millele oskas väepealikute sügavat rinnaresonantsi anda. Pärast sellist kärgatust püüdis muidugi iga laulja kõigest väest, asi õnnestus ja Simmi nägu tõmbus muhedale naerule, kattudes üleni kortsukestega. (lk 41-42)

Tean, et Simmi kutsuti mitu korda Tallinna — küll "Estonia" sümfooniaorkestri, küll ringhäälingu orkestri dirigendiks, küll konservatooriumi õppejõuks, küll koorijuhiks. Kahtlemata leidnuks ta siin avaramaid võimalusi oma talenti rakendada, kuid Simm keeldus alati kindlalt ringi kolimast. Miks? Arvatavasti juba seepärast, et ei olnud kuigi heal arvamusel tolleaegsest Tallinna ärivaimust, ta nimetas tihti riigivõimu ümber trügijaid vürtspoodnikeks, tegelinskeiks, pankrotimeistreiks jne. Aga võib-olla ka oma teatavast flegmaatilisusest, mugavusearmastusest. Ta oli harjunud Tartu vaikse eluga. Siin puutus ta pidevalt kokku nendega, kellega oli koos õppinud, üles kasvanud, töötanud ja elanud, ühesõnaga heade sõpradega, kellega võis baarileti juures paar napsi teha, uudiseid rääkida, anekdoote jutustada ja naerda. (lk 42)
Oma loomingust rääkida Simmile ei meeldinud. Kui jutt sellele läks, tõrjus ta kõik komplimendid tagasi väitega, et ega tema olegi kellegi helilooja, viskab vahel niisama, muu töö kõrvalt, paar rida paberile. Mulle jäi aga mulje, et Simmi populaarsed laulud "Mulgimaale", "Oma saar" on sündinud harukordse inspiratsiooni tõukel. Külastanuks see teda sagedamini! (lk 42-43)
Kodumaistest heliloojatest hindas ta eriti Tobiast, Saart, Kreeki, Türnput, noorematest Evald Aava, orkestri- ja koorijuhtidest olid ta silmis kõrges hinnas Olav Roots ja Tuudur Vettik. Ent oma arvamust ühest või teisest isikust kuuldavale tuua Simm ei armastanud, see oli kahtlemata üks põhjusi, miks ta vist küll kõigi kaasaegsete muusikameestega väga hästi läbi sai. (lk 43)
Juhan Simmi suurimaks eriharrastuseks oli kahtlemata oma maja ehitamine. Külastasin teda tollal korduvalt ja tean, et tal oli sellega suuri raskusi. Siin kordus täpselt sama lugu mis Eduard Vilde, Anton Hansen-Tammsaare, Oskar Lutsu ja veel mõne kultuuritegelase eluaseme rajamisel: kodanlik valitsus lubas juubilarile lahkesti "oma kodu", ent kui hiljutine päevakangelane seda soetama hakkas, jäi abi napiks. Seegi pani Juhan Simmi suhtuma kodanlikusse valitsusesse võrdlemisi skeptiliselt. Simm ei olekski "oma kodu" saanud, kui rahvas, eriti tartlased, teda aineliselt tublisti abistanud poleks. Ka Lauljate liit tegi kõik, mis tema napid võimalused lubasid. (lk 43)
Juhan Simm oli eesti muusikaelu patriarh ja sellisena teda kõik ka kohtlesid — kolleegid, lauljad-mängijad, igaüks, kellega tal kokkupuuteid oli. Tarvitses vaid näha, millise majesteetliku rahu ja ülevusega ta külla tulles üle-riietest vabanes, põuetaskust suure "perekonnakammi" võttis (ega väiksemaga olnudki tema juustepuhma kallal midagi teha) ja end kammima hakkas — täpselt mi, nagu kohendaks majesteet enne rahva ette astumist krooni! Oma arvamustes oli Simm võrdlemisi resoluutne, neid saatsid sageli väikesed käskivad käeliigutused. (lk 43)
Teatavasti kaldutakse üldiselt arvama, et Juhan Simm armastas napsi võtta. Muidugi, ta ei öelnud ära, kui hea sõber teda baarileti äärde paari klaasikest viskama kutsus. Kuid oli ka aegu, kus ta alkoholist kindlalt hoidus. Oma maja ehitamise pingerikkal perioodil kurtis ta kord mulle, et kõik sõbrad ja tuttavad, kellega ta juhtub kokku saama, peavad tema napsilepalumist otsekui endastmõistetavaks, kui keeldud, siis solvutakse. "Hakka või joodikuks hädaga!" kurtis Simm ja andis mõista, et ega ta ise oma raha eest naljalt kunagi napsi osta. (lk 44)
Jutt oli Simmil asjalik. Oma kõnes jäi ta mulgiks surmani: eelistas mulgi murret kirjakeelele. Kui Simm esmakordselt oma "Mulgimaale" käsikirjaga Lauljate Liitu tuli, mainis tolleaegne nooditoimetaja Evald Aav möödaminnes, kas ei peaks selle "mulgikeelsed" sõnad "eesti keelde" tõlkima, et kõik lauljad neist aru saaksid. Simm tõmbus selle jutu peale otsekui turri ja seletas kaunis ärritatult, et "mulgi keel" ongi see õige eesti keel, ta on palju lähem kunagisele soome-ugri ühiskeelele kui Põhja-Eestis räägitav ning kirjakeeleks ülendatu. Viimase kohta tähendas Simm resoluutselt, et see olevat "är' närritu"! (lk 44)
...Säält ta tuleb uksest pikkade sammudega, alumine kaabuserv lokipärjaga palistatud. Ja veel enne, kui jõuab ulatada käe, alustab:

"Kuule, Palamusel tuleb sii sui laulupäev ja sääl om selle asjaga sedaviisi, et..."

Ta räägib "sii" ja "sui", "sedäviisi" ja üsna tihti ka "om". Tallinna muusikamaailmas kuuled mulgi murret vaid siis, kui tuleb Simm või Saar. Ka prof. Aavik kaldub vahel vokaalharmooniale ja asendab pika "ее" pika "ii"-ga, kuid temal libiseb see kirjakeele sekka ning sa ei pane seda tähelegi. (lk 44-45)

"Kas sa vahel millegi muuga ka tegeled kui laulu ja laulupäevadega?"

"Miks ei! Näe, praegu tulin pojakest vaatamast. Mees õpib juba teist aastat tehnika suurkooli pääl. Ühe aasta lasid tal olla Tartus, nüüd aga tõid Koplisse. Jaa-jaa...! See laste koolitamine!"

Sa oled veendunud, et nii nagu need vanad ja tugevad mulgi perekonnad säilitavad põlvest põlve oma keele, nõnda kandub põlvest põlve ka nende vaimuomadusi. Simmi pojast oleks vahest tõusnud samuti muusikamees nagu Kapi ja Aaviku poegadest, kuid... Küllap Simm teab, mida talle jutustavad pikkade aastate rähklemised, taktikepp käes. Ning ta laseb oma poega õppida ehitusinseneriks. (lk 45)

Meenub, kuidas ühe laulupeo puhul mindi Simmilt küsima, mida ta oma suure töö eest vaevatasuks nõuab, ja kuidas Simm siis kurjalt kohmas: "Ega ma siia teenima es tule!" (lk 45)
"Ega see töö olegi vist liiga kerge. Sul ju neid asju ja asjakesi kaunis palju. Ja uut tuleb vist järjest juurde?"

"Näh, te olla siin ju ühe mu laulu jälle ära trükkinud."

"Tõsi, üks tuli äsja trükipressi alt."

Simm seab kuldraamiga poolkuukujuliste klaasidega prillid ninale, hoiab noodilehe eemal ja küsib kõige ilmsüütumalt:

"Tää, kas ta peaks olema ka midagi asi laul veh?"

Kas ta "Oma saare" ja "Mulgimaa" kohta samuti küsiks? Vist küll! Seegi on kuidagi mulgimeeste moodi, et nad oma loomingust kõnelevad nagu kolmandad isikud. Prof. Kapp küsib kah vahel mõne oma laulu kohta, et ei tea, kes selle on kirjutanud. (lk 46)

"No vahest lööd suvel Tartus "Vanemuise" aias muusika lahti?"

Simm heidab lootusetult käega:

"Jaah, juba...! Ei tule midagi välja!"

"Aga kuidas vanasti tuli? Oli tubli orkester, oli tubli repertuaar ja tublisti rahvast."

"Vanasti oli teine aeg. Siis ei olnud veel suvituskohti, rahvas püsis suvel linnas. Nüüd aga, mipea kui büroouksed ja kauplused pannakse kinni, algab üks igavene voolamine linnast välja. Ja pühapäeviti on Tartu tühi nagu kell. Nüüd on ju Elva, Taevaskoda, Pühajärv, Haaslava, Kabina ja Kaagvere." (lk 47)

"Voot, voot!" möönab Simm, kinnitades neid "voote" nimetissõrme torkimisega õhku.

"Kuule, viis aastat laulupidude vahet on nagu ikka vähe," jätkab ta, "oleks kümme aastat, siis saaks päris uue ja värskega välja tulla. Ja siis neid laulupäevakesi on ju ka kõik kohad täis. Küll ilmalikke ja vaimulikke."

"Ega neid laulupäevi saa nii kergesti kitsendada. Ja kasu on neist vahest ka: suurte laulupidude laulud valmistatakse nende puhul ette, käivad n.-ö. tuleproovist läbi. Ehk siis laulupeo eeltööd lähe ka libedamini. Kuid mida sa eeltöödest pead tähtsamaks, kas kooride vahetut ettevalmistamist üldjuhtide poolt või kohalike koorijuhtide instrueerimist?"

"Tähtsad on ikka mõlemad. Koorijuhtide eest tuleks meil veel tublisti hoolitseda. Aga kui tahetakse, et laulupeol laulud hästi läheksid, siis ikka anna kohe eelprooviga pihta! Koorijuhte võib instrueerida ja õpetada, aga ühtlus ja täpsus tuleb ikka siis, kui oled ise algusest lõpuni asja juures olnud." (lk 48)

Ning ta meenutab eelmiste laulupidude kavadest laule, mis pole kuidagi tahtnud võtta jalgu alla, murra või käed otsast. "Ega nad ise halvad ole, Ilusad laulud on, aga rasked! Jumal hoidku niisuguste eest!" (lk 48)
"Kui saate kontsertsaali, kas lööte siis sümfooniakontserdid lahti?"

Simm heidab lootusetult käega: "Ega vist tule midagi välja! Kontserdid on tühjad. Ja nüüd ei saaks enam orkestrit kokku, pole fagotte, metsasarvi, oboesid."

Sümfooniaorkestritega on raskusi igal pool, ka Tallinnas. Me kõneleme orkestrantide töökoormast ja vähesest tasust. Simm rõõmustab, et Kutsemuusikute Liit on saanud jalad alla ja näib ajavat asju väga agaralt. Veebruari lõpul on Tallinnas peakoosolek, siis lubab Simm taas siia tulla, esindama Tartu orkestrimehi. (lk 49)

"Kuule, nüüd tuleb mul meelde, et toimetaja käskis sinuga intervjuu teha!"

Simm tõuseb ja lööb käega:

"Jaah! Juba! Seda sul veel vaja!"

Kuid ega ta saa midagi keelata. Juba ta pöördub:

"Mis sa's tääda tahtsid?"

"Noh ... oleks niisama sind veidi usutlenud. Oleks küsinud, kuidas sa lõid oma laulud, näiteks "Oma saare", "Mulgimaale" ja..."

"Seda küsi teiste käest. Teised teavad seda paremini kui mina. Eks nad ole sellest juba mitu korda kirjutanud."

Ja intervjuu jääbki tegemata. (lk 49)

Elmar Luts, "Eesti muusikaelu patriarh", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 40-49