Mine sisu juurde

Juhan Simm

Allikas: Vikitsitaadid
Juhan Simm

Juhan Simm (12. august 1885 – 20. detsember 1959) oli eesti helilooja, koorijuht ja dirigent.

Kirjutisi

[muuda]
  • Nimelt väljasõidul Valgas tegime hommikul proovi. Kadunud Päts (Riho Pätsi isa) jäi hiljaks proovile — mina närviline ja nooruse hoos ja voos. Algan. Üks kui teine ronib juurde — see vihastab. Löön lahti. Kostab kui vana kasuka seest — kihades ja kohades. Kolm-neli korda katsun, kärgin — ei võta vedu. Lendab kepp, ning järgneb kärgatus: "Mina seda täna ei tõsta üles!" Kõik vait kui vitsaga vette löödud. Siis venis basside seast välja kadunud Sternfeld ja arglikult ulatades mulle keppi, lausus: "Ma tõstsin kepi üles." Minul viha üle ja kõigil lõbus meeleolu, ning laul kõlas kui midagi. Sellesama kontserdi kavas "Jahimehe laulus" olid bassidel sõnad "Ja kütid puude varjus", mida kiputi hääldama ikka ümberpöördult lisanimelt: "pütid kuude varjus". Seda mäletab lauluvend Sutt vast praegugi, et selle vea pärast minu poolt langesid kaunis karmid väljendused, "kuradiga" eesotsas. (lk 33)
  • Ma olin ka Tartust väljaspool koorijuhina tegutsemas — nimelt juhatasin Elva Tuletõrje segakoori. Sõitsin nädalas 2 korda Elva. Selle koori hing oli tol ajal peremees (Elva lähedusest) Eisenschmidt, kes praegu "Vedelvorsti" nime all tuntud. See mees hoolitses koori koosseisu eest ja ise oli ta hea bassilaulja. Kuid muidu koor: oi — oi! Kui 2x2 kuu jooksul vaevalt 2x2 laulu sai kätte — siis võib juba selle koori võimetest hea ettekujutuse saada. Pidime meestega ka laulma ja tegime ka seda. Aga üks tenorilaulja viis mind alati rööpast välja, kui ta kõrgemat tooni tahtis võtta: tema miimika muutus nii haletsemisväärseks nagu oleks ta pudeli äädikat ära joonud. Muidu harilikult oli päris sileda näoga mees. Ütle siis veel, et "laul teeb rinna rõõmsaks"! (lk 33–34)
    • Juhan Simm, "Mälestusi enne Tartu Meeslaulu Seltsi", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 31–34 (almanahhist "Sinine Vares", 1938)

Tema kohta

[muuda]
  • Simmi põhiline elutöö jääb sajandi teise, kolmandasse ja neljandasse aastakümnesse. Hiljem elas koos Simmiga juba kusagil kolmekümnendail aastail alguse saanud legend temast. Ja mitte ainult ei elanud, vaid ka innustas, kutsus kaasa (Simm laulupidudel, kontserdisaalides!). Pole palju neid, kes elavad üheaegselt koos legendiga endast. Ja kui mõne selle raamatu autori mälestustes see legend on mõjutanud hinnangut tegeliku Simmi kohta (mille tagajärjel mõndagi on natuke idealiseeritult kirja pandud), kas see ongi väga suur patt. Just Simmist rääkides. Sest nii maestro ise oma tööga kui ka legend temast teenisid ju ühte ja sama eesmärki.
    • August Luur, koostaja kaanetekst ümbrispaberil, rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975


  • Esimese tugeva mulje Juhan Simmist kui heliloojast sain aastaid hiljem, oma muusikaõpingute ajal. Juhtusin kord olema ühes üliõpilasorganisatsioonis koosviibimisel, kus tantsu vahele pakuti seltsi liikmete ettekandeid. Seal laulis üliõpilane M. Saebelmann, helilooja poeg, oma ilusa võimsa häälega J. Simmi "Oma saart" nii kaunilt, et see mul veel praegu selgesti meeles püsib. Ka laul ise jättis tugeva mulje, kaugelt tugevama kui J. Simmi peamiselt temperamendil ning vaimustusel rajanev dirigeerimiskunst. Minule, ja arvan, et enamikule tolleaegseile muusikaõppijaile, olid meelepärasemad Juhan Aaviku, Leenart Neumani ja Mart Saare taotlused detailirikka, viimistletud tõlgitsuse poole. (lk 62)
  • Kuna mul ka ooperit arvustada tuli, istusin ühel õhtul südame põksudes "Rigoletto" esietendusel, vist tolleaegses Saksa Teatris (nüüdne "Vanemuise" väike saal). Dirigeeris Juhan Simm. Kõigile olid ju teada "Vanemuise" kitsad olud, alatine rahanappus, mida püüti leevendada orkestri ja koori kulul jne. Vähenõudlik publik oskas sellest üle saada, aga arvustaja? Jälgisin etendust tähelepanelikult ning mu erutus kasvas järjest. Solistid polnudki nii halvad, oli ilusaid hääli ja saavutusi, mõni, kel hääl puudus, püüdis seda tasa teha väga hea mänguga. Kuid orkester ja koor! Etendus logises hirmsasti, polnud märgata kõike vaoshoidvat, suunavat kätt. Kõik tundsid J. Simmi puudusi, kuid kehtis nagu mingi vaikiv kokkulepe arvustustes neist mööda minna, sest kuidas sa puudutad autoriteeti. Ainult harva kostis mõni otsekohesem sõna. Mulle sai tol õhtul selgeks, et pean oma arvamuse välja ütlema. Aga kuidas seda viisakalt teha?
Pikal jalutuskäigul pärast etendust ning mõttevahetuses sõpradega tuli mul korraga mõte kirjutada, mis peab dirigent ooperile olema. Nii talitasingi. (lk 63)
  • Oli mingi bankett — ei mäleta, kelle või mille puhul — "Vanemuise" puhvetiruumides. Tuusad istusid laua ühes otsas, mina neist eemal. Kõned olid peetud, söögid söödud, kohvi ootel algas vabam liikumine. Kavatsesin minagi tõusta, kui äkki silmasin Juhan Simmi, klaas käes, minu poole tulevat.
Tervitasime teineteist sõbralikult, vahetasime mõne heatujulise lause, lõime klaasid kokku, aga enne kui ta jõudis selle suule tõsta, pahvatas äkki:
"Kas te ka teate, et olete minu kohta kirjutanud kõige valusama arvustuse?"
"Mis te nüüd, maestro!" tõrjusin naljatades, "kuidas mina, noor arvustaja, oleksin suutnud seda teha!"
"Jajaa, kõige valusama arvustuse, ütlen ma teile!" kordas ta ülitõsiselt, tõstis klaasi huultele, tühjendas selle ühe sõõmuga, noogutas mulle resigneerunult-mõtlikult-sõbralikult ja tüüris edasi.
Jäin segaste tunnetega talle järele vaatama. Oli kahju, et pidin teenekale muusikategelasele tuska valmistama, heameel aga sellest, et arvustamine polegi tuuldevisatud töö. (lk 64)
  • Aurora Semper, "Polnudki tuuldevisatud töö", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 62–64


  • "Mis on uvertüür?" küsiti kord ühelt neiult, kes tahtis kõigest hingest lavakoori pääseda. Keegi katsetele tulnud poistest saatis talle vargsi vallatu õhusuudluse. Neiu arvas, et noormees talle heast südamest ette ütleb, ning vastas punastades: "Suudlus." — "Võib ka nõnda, kuid siis juba esimene suudlus," muigas maestro. (lk 58)
  • Kaebasin Hugo Raudsepale tema "Tagatipu Tiisenooseni" proovil, et kõik näitekirjanikud on oma tükkides kasutanud koduloomade-lindude hääli, kuid seniajani pole mul veel olnud juhust lava taga matkida kalkuni kukerdamist. Juhan Simm juhtus seda pealt kuulma ja viskas:
"Kalkun om üits rumal lind ja ta ei kõlbagi näitemängu!"
Hiljem kuulsin pärispõhjuse, miks maestro seda kodulindu põlastas. Ühel ilusal suvehommikul sõitnud ta vend Antsule külla. Jõudnud koduväravale, silmanud aias Antsu ning hüüdnud: "Tere, Ants, olengi siin!"
Tema tervitusele vastanud aga esimesel hetkel üksnes arvukas-lärmakas kalkunikari, alles seepeale olevat pisut kõva kuulmisega Ants Juhanit märganud, nagu ta kord heas tujus jutustas. Juhan olnud säärasest vastuvõtust hingepõhjani solvunud, pöördunud ümber ning sammunud venna kutsetele ja hüüetele vaatamata taas Puka jaama poole. Ants läinud talle järele ja hiljem rüübanud nad einelauas juba sõbralikult kohvi, kuni rong vend Juhani Taaralinna tagasi sõidutas.
Seda juhtumit näis maestro ikka meeles ja südames pidavat. Minuga kohtudeski heitis tervituseks: "Kalkun — rumal lind!" Kuna meie omavaheline läbisaamine oli muidu hea, panin selle pisinöökamise eelmise loo arvele. (lk 58–59)
  • Juhan Simmi pidi tundma. Aga alles siis hakkasid teda mõistma, kui olid temaga koos "mitu vakka soola ära söönud ja ka...", nagu naabrimees Oskar Luts armastas, ütelda. Mõned arvasid Simmi ja Lutsu alatasa tülitsevat, kui juhtusid nende "südamepuistamist" pealt kuulama. Ei. See oli kõigest naabrimeeste mõttevahetus, kus üks kiitis oma kukke, kelle teine lubas seevastu maha lüüa, kui see tema kanu rahule ei jäta, jne. (lk 59)
  • Maestrole ei meeldinud, et lava taga oli alati etenduste ajal valves tuletõrjuja, kellele pidi teatri niigi nigelast sissetulekust oma veeringud maksma. Juhtus see maestrot aupaklikult tervitama, sai ta helimeistrilt vastutervituseks: "Mis te vedelete siin! Kas teil paremat teha ei ole?"
Kõik pritsimehed tundsid Simmi ning teadsid, et öeldu oli üksnes suusoojaks torisetud. (Juhan Simm kuulus ka ise tuletõrjesse — korrapidajate kompaniisse.) Pakuti siis: maestrole varmalt rahupiipu hõbeportsigarist (ikka esinduslikult!), aga tuld... seda ulatati kah, kuid juba väljaspool keelutsooni. Kord on kord. (lk 59)
  • "Kas kohmitsed siin viil kavva?"
"Olen kohe valmis," vastasin.
"Väägade ilus hommik... Tii mis tiid — näh, uni läits silmist... Võtsin lapju ja lätsi aida, et kaivan mõne piinra ... Päris lämmi nakse. Üte piinra saiegi valmis. Nakse tõsega pihta — tahtsin lapjult mulda ära visata, aga kos sellega — musträstas, niru, vedeleb jalus — viska või mulla alla..."
"Rästas on rumal lind."
"Ise oled rumal!" solvus maestro.
"Tean-tean, ei salli vilistamist ja..."
"Sain ta siiski lendu ajada ja tegin tüüd edesi... aga — seal ta lendas tagasi, ja nüüd juba katekesi..."
"Kahekesi on ju seltsim," põetasin mina.
"Mis nad vedelevad jalus! Lõin lapju piinrasse ja tulin tulema... Sina vedeled siin kah jumalamuidu..."
"Olengi valmis," sõnasin ja siis läksime kohvi jooma, heietades juttu tarkadest ja rumalatest lindudest. (lk 60)
  • Rahvakunstnik Leopold Hansen pühitses lava juubelit N. Gogoli "Kosjadega". Enne pidulikku etendust külastas juubilari tema garderoobis nr. 4 teisel korrusel maestro Juhan Simm. Kohtumine vanade sõprade Vahel ei läinud ka seekord aasimata.
"Näe, sul ka üits orden rinnan. Oles tiidnu kaasa võtta — oles sulle täämbaseks õdanguks laenuks lisa annud..." (lk 60)
  • Karl Kalkun vanem, "Kilde kooskäidud teatriteest", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 57–61


  • Simmiga oli kerge töötada: ta ei surunud noore solisti isikupära maha, nagu on mõnel dirigendil kombeks, vaid oli igati abiks oma kogemuste ning nõuannetega. Tema juhatamisviis oli selge ja sundimatu. Laval aeg-ajalt tekkivates keerulistes olukordades ei jätnud ta kunagi lauljat hätta. See kõik lõi dirigendipuldi ja lava vahele usalduse, mis laskis noorel lauljal oma võimeid täielikult avaldada. (lk 54)
  • Juhan Simm oli temperamentne inimene, silmaotsaski ei võinud ta sallida uimast, kiretut musitseerimist. Tema käe all etendus lihtsalt pidi hoogsalt minema, isegi kui seejuures patustati veidi muusikalise puhtuse ja täpsuse vastu. Teatridirigent Simm ei erinenud põhimõtteliselt koorijuht Simmist, kelle särtsakat juhatamismaneeri armastasid tuhanded lauljad üldlaulupidudel. Sama hoog, suurejooneline žest ja innukus iseloomustas üht kui teist, vähemalt oli see nii Simmi tegevuse kõrgperioodil. (lk 54)
    • Rudolf Jõks, "Muusikale pühendunud inimene", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 53–56


  • Juhul kui operetis või ooperis lava ja orkestri vahel tekkis ebakõla või juhtus muud ebatäpsust, tuli Juhan Simm alati pärast etendust riietusruumi asjaosalisi kättpidi tänama. Ta ütles nagu muuseas: "Aitäh! Läits küll!"
Minekul lisas veel üle ukse: "Igatahes miu süda on puhas!" (lk 50)
  • [Löökoperett "Unistuste kiirrong", 1932:] Proovisaalis klaveri saatel lauldes polnud väga vigagi, aga laval koos orkestriga asi ei klappinud. Orkestris puudusid saksofonid ja rütmipillid. Klaver trummiga ei suutnud anda vajalikku rütmi. Simm katkestas proovi ja ütles rahulikult:
"See neegrimuusika on mulle võõras. Kutsuge alt einelauast neeger, las tema juhatab..." Simmile see muusika tõepoolest ei meeldinud. Teatrimaja alumisel korrusel asus "Vanemuise" peen restoran, kus mulatt Michel juhatas orkestrit.
Härra Michel ilmuski Simmi kutse peale orkestri ette, sirutas käed kutsuvalt orkestri poole ning hakkas end rütmiliselt nõksutama, nagu tantsiks. Mõnd pilli sisse juhatades pöördus ta orkestrandi poole, huuled torus, ja tegi talle suudluse moodi häälitsusi.
Kui Michel oli restorani tagasi läinud, asus maha jahtunud Simm jälle dirigendipulti. Kriitik märkis: "Muusikajuhina teotses hiljutine juubilar Juhan Simm tavalise kindlusega." (lk 51)
  • Alfred Mering, "Juhan Simm teatris", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 50–52


  • Samast Pärnumaa laulupeost teadis isa veel üht huvitavat lugu. Peo ajal esitati kohalikus kirikus mingi pikem kooriteos, arvatavasti Rombergi "Kellalaul" Schilleri sõnadele. Ka seda teost juhatama paluti Juhan Simm. Juhtus aga nii, et kirikus peaproovil ei märganud naislauljad õigel ajal sisse astuda. Juhan Simm harjutanud seda kohta õige mitu korda, kuni lõpuks vihastanud ja müristanud üle kiriku:
"Kuradi naised! Kas astute juba kord õigel ajal sisse või ei!"
Skandaal muidugi suur: naislauljad hingepõhjani solvunud! Veel enam aga kirikuringkonnad pühakoja rüvetamise pärast. Isa jutu järgi olnud tükk tegemist, et meeli vaigistada ja laulupidu Simmi taktikepi all ikkagi maha pidada.
Kui ma kunagi hiljem sama lugu Simmile jutustasin, ei mäletanud ta sellest küll midagi, kuid ei eitanud säärase juhtumi võimalikkust. Naeris muhedalt ja lausus: "No egas korrraditega tõistmuudu es saa kah!" (lk 41)
  • Eriline oli see kaasakiskuvus, millega Simm juhatas.
Tema dirigeerimisliigutused olid elavad. Oma labakäed surus ta kord rusikasse, kord jälle hei jutas neid kergelt ja paindlikult; ajuti juhatas ta vaid nimetissõrmedega. Harjutused said maha peetud ilma suurema jututa. Seejuures oli Juhan Simm siiski nõudlik, vigu läbi ei lasknud. Ja ühtaegu kannatlik, koguni huumorimeelne. Kui aga selgus, et koorid olid laulupeo ettevalmistust liiga kergelt võtnud ning ei osanud suhteliselt kergeid partiisid, katkes Simmi kannatus ja maestro "müristas". Väikesele kasvule vaatamata omas ta võimast häält, millele oskas väepealikute sügavat rinnaresonantsi anda. Pärast sellist kärgatust püüdis muidugi iga laulja kõigest väest, asi õnnestus ja Simmi nägu tõmbus muhedale naerule, kattudes üleni kortsukestega. (lk 41–42)
  • Tean, et Simmi kutsuti mitu korda Tallinna — küll "Estonia" sümfooniaorkestri, küll ringhäälingu orkestri dirigendiks, küll konservatooriumi õppejõuks, küll koorijuhiks. Kahtlemata leidnuks ta siin avaramaid võimalusi oma talenti rakendada, kuid Simm keeldus alati kindlalt ringi kolimast. Miks? Arvatavasti juba seepärast, et ei olnud kuigi heal arvamusel tolleaegsest Tallinna ärivaimust, ta nimetas tihti riigivõimu ümber trügijaid vürtspoodnikeks, tegelinskeiks, pankrotimeistreiks jne. Aga võib-olla ka oma teatavast flegmaatilisusest, mugavusearmastusest. Ta oli harjunud Tartu vaikse eluga. Siin puutus ta pidevalt kokku nendega, kellega oli koos õppinud, üles kasvanud, töötanud ja elanud, ühesõnaga heade sõpradega, kellega võis baarileti juures paar napsi teha, uudiseid rääkida, anekdoote jutustada ja naerda. (lk 42)
  • Oma loomingust rääkida Simmile ei meeldinud. Kui jutt sellele läks, tõrjus ta kõik komplimendid tagasi väitega, et ega tema olegi kellegi helilooja, viskab vahel niisama, muu töö kõrvalt, paar rida paberile. Mulle jäi aga mulje, et Simmi populaarsed laulud "Mulgimaale", "Oma saar" on sündinud harukordse inspiratsiooni tõukel. Külastanuks see teda sagedamini! (lk 42–43)
  • Kodumaistest heliloojatest hindas ta eriti Tobiast, Saart, Kreeki, Türnput, noorematest Evald Aava, orkestri- ja koorijuhtidest olid ta silmis kõrges hinnas Olav Roots ja Tuudur Vettik. Ent oma arvamust ühest või teisest isikust kuuldavale tuua Simm ei armastanud, see oli kahtlemata üks põhjusi, miks ta vist küll kõigi kaasaegsete muusikameestega väga hästi läbi sai. (lk 43)
  • Juhan Simmi suurimaks eriharrastuseks oli kahtlemata oma maja ehitamine. Külastasin teda tollal korduvalt ja tean, et tal oli sellega suuri raskusi. Siin kordus täpselt sama lugu mis Eduard Vilde, Anton Hansen-Tammsaare, Oskar Lutsu ja veel mõne kultuuritegelase eluaseme rajamisel: kodanlik valitsus lubas juubilarile lahkesti "oma kodu", ent kui hiljutine päevakangelane seda soetama hakkas, jäi abi napiks. Seegi pani Juhan Simmi suhtuma kodanlikusse valitsusesse võrdlemisi skeptiliselt. Simm ei olekski "oma kodu" saanud, kui rahvas, eriti tartlased, teda aineliselt tublisti abistanud poleks. Ka Lauljate liit tegi kõik, mis tema napid võimalused lubasid. (lk 43)
  • Juhan Simm oli eesti muusikaelu patriarh ja sellisena teda kõik ka kohtlesid — kolleegid, lauljad-mängijad, igaüks, kellega tal kokkupuuteid oli. Tarvitses vaid näha, millise majesteetliku rahu ja ülevusega ta külla tulles üle-riietest vabanes, põuetaskust suure "perekonnakammi" võttis (ega väiksemaga olnudki tema juustepuhma kallal midagi teha) ja end kammima hakkas — täpselt mi, nagu kohendaks majesteet enne rahva ette astumist krooni! Oma arvamustes oli Simm võrdlemisi resoluutne, neid saatsid sageli väikesed käskivad käeliigutused. (lk 43)
  • Teatavasti kaldutakse üldiselt arvama, et Juhan Simm armastas napsi võtta. Muidugi, ta ei öelnud ära, kui hea sõber teda baarileti äärde paari klaasikest viskama kutsus. Kuid oli ka aegu, kus ta alkoholist kindlalt hoidus. Oma maja ehitamise pingerikkal perioodil kurtis ta kord mulle, et kõik sõbrad ja tuttavad, kellega ta juhtub kokku saama, peavad tema napsilepalumist otsekui endastmõistetavaks, kui keeldud, siis solvutakse. "Hakka või joodikuks hädaga!" kurtis Simm ja andis mõista, et ega ta ise oma raha eest naljalt kunagi napsi osta. (lk 44)
  • Jutt oli Simmil asjalik. Oma kõnes jäi ta mulgiks surmani: eelistas mulgi murret kirjakeelele. Kui Simm esmakordselt oma "Mulgimaale" käsikirjaga Lauljate Liitu tuli, mainis tolleaegne nooditoimetaja Evald Aav möödaminnes, kas ei peaks selle "mulgikeelsed" sõnad "eesti keelde" tõlkima, et kõik lauljad neist aru saaksid. Simm tõmbus selle jutu peale otsekui turri ja seletas kaunis ärritatult, et "mulgi keel" ongi see õige eesti keel, ta on palju lähem kunagisele soome-ugri ühiskeelele kui Põhja-Eestis räägitav ning kirjakeeleks ülendatu. Viimase kohta tähendas Simm resoluutselt, et see olevat "är' närritu"! (lk 44)
  • ...Säält ta tuleb uksest pikkade sammudega, alumine kaabuserv lokipärjaga palistatud. Ja veel enne, kui jõuab ulatada käe, alustab:
"Kuule, Palamusel tuleb sii sui laulupäev ja sääl om selle asjaga sedaviisi, et..."
Ta räägib "sii" ja "sui", "sedäviisi" ja üsna tihti ka "om". Tallinna muusikamaailmas kuuled mulgi murret vaid siis, kui tuleb Simm või Saar. Ka prof. Aavik kaldub vahel vokaalharmooniale ja asendab pika "ее" pika "ii"-ga, kuid temal libiseb see kirjakeele sekka ning sa ei pane seda tähelegi. (lk 44–45)
  • "Kas sa vahel millegi muuga ka tegeled kui laulu ja laulupäevadega?"
"Miks ei! Näe, praegu tulin pojakest vaatamast. Mees õpib juba teist aastat tehnika suurkooli pääl. Ühe aasta lasid tal olla Tartus, nüüd aga tõid Koplisse. Jaa-jaa...! See laste koolitamine!"
Sa oled veendunud, et nii nagu need vanad ja tugevad mulgi perekonnad säilitavad põlvest põlve oma keele, nõnda kandub põlvest põlve ka nende vaimuomadusi. Simmi pojast oleks vahest tõusnud samuti muusikamees nagu Kapi ja Aaviku poegadest, kuid... Küllap Simm teab, mida talle jutustavad pikkade aastate rähklemised, taktikepp käes. Ning ta laseb oma poega õppida ehitusinseneriks. (lk 45)
  • Meenub, kuidas ühe laulupeo puhul mindi Simmilt küsima, mida ta oma suure töö eest vaevatasuks nõuab, ja kuidas Simm siis kurjalt kohmas: "Ega ma siia teenima es tule!" (lk 45)
  • "Ega see töö olegi vist liiga kerge. Sul ju neid asju ja asjakesi kaunis palju. Ja uut tuleb vist järjest juurde?"
"Näh, te olla siin ju ühe mu laulu jälle ära trükkinud."
"Tõsi, üks tuli äsja trükipressi alt."
Simm seab kuldraamiga poolkuukujuliste klaasidega prillid ninale, hoiab noodilehe eemal ja küsib kõige ilmsüütumalt:
"Tää, kas ta peaks olema ka midagi asi laul veh?"
Kas ta "Oma saare" ja "Mulgimaa" kohta samuti küsiks? Vist küll! Seegi on kuidagi mulgimeeste moodi, et nad oma loomingust kõnelevad nagu kolmandad isikud. Prof. Kapp küsib kah vahel mõne oma laulu kohta, et ei tea, kes selle on kirjutanud. (lk 46)
  • "No vahest lööd suvel Tartus "Vanemuise" aias muusika lahti?"
Simm heidab lootusetult käega:
"Jaah, juba...! Ei tule midagi välja!"
"Aga kuidas vanasti tuli? Oli tubli orkester, oli tubli repertuaar ja tublisti rahvast."
"Vanasti oli teine aeg. Siis ei olnud veel suvituskohti, rahvas püsis suvel linnas. Nüüd aga, mipea kui büroouksed ja kauplused pannakse kinni, algab üks igavene voolamine linnast välja. Ja pühapäeviti on Tartu tühi nagu kell. Nüüd on ju Elva, Taevaskoda, Pühajärv, Haaslava, Kabina ja Kaagvere." (lk 47)
  • "Voot, voot!" möönab Simm, kinnitades neid "voote" nimetissõrme torkimisega õhku.
"Kuule, viis aastat laulupidude vahet on nagu ikka vähe," jätkab ta, "oleks kümme aastat, siis saaks päris uue ja värskega välja tulla. Ja siis neid laulupäevakesi on ju ka kõik kohad täis. Küll ilmalikke ja vaimulikke."
"Ega neid laulupäevi saa nii kergesti kitsendada. Ja kasu on neist vahest ka: suurte laulupidude laulud valmistatakse nende puhul ette, käivad n.-ö. tuleproovist läbi. Ehk siis laulupeo eeltööd lähe ka libedamini. Kuid mida sa eeltöödest pead tähtsamaks, kas kooride vahetut ettevalmistamist üldjuhtide poolt või kohalike koorijuhtide instrueerimist?"
"Tähtsad on ikka mõlemad. Koorijuhtide eest tuleks meil veel tublisti hoolitseda. Aga kui tahetakse, et laulupeol laulud hästi läheksid, siis ikka anna kohe eelprooviga pihta! Koorijuhte võib instrueerida ja õpetada, aga ühtlus ja täpsus tuleb ikka siis, kui oled ise algusest lõpuni asja juures olnud." (lk 48)
  • Ning ta meenutab eelmiste laulupidude kavadest laule, mis pole kuidagi tahtnud võtta jalgu alla, murra või käed otsast. "Ega nad ise halvad ole, Ilusad laulud on, aga rasked! Jumal hoidku niisuguste eest!" (lk 48)
  • "Kui saate kontsertsaali, kas lööte siis sümfooniakontserdid lahti?"
Simm heidab lootusetult käega: "Ega vist tule midagi välja! Kontserdid on tühjad. Ja nüüd ei saaks enam orkestrit kokku, pole fagotte, metsasarvi, oboesid."
Sümfooniaorkestritega on raskusi igal pool, ka Tallinnas. Me kõneleme orkestrantide töökoormast ja vähesest tasust. Simm rõõmustab, et Kutsemuusikute Liit on saanud jalad alla ja näib ajavat asju väga agaralt. Veebruari lõpul on Tallinnas peakoosolek, siis lubab Simm taas siia tulla, esindama Tartu orkestrimehi. (lk 49)
  • "Kuule, nüüd tuleb mul meelde, et toimetaja käskis sinuga intervjuu teha!"
Simm tõuseb ja lööb käega:
"Jaah! Juba! Seda sul veel vaja!"
Kuid ega ta saa midagi keelata. Juba ta pöördub:
"Mis sa's tääda tahtsid?"
"Noh ... oleks niisama sind veidi usutlenud. Oleks küsinud, kuidas sa lõid oma laulud, näiteks "Oma saare", "Mulgimaale" ja..."
"Seda küsi teiste käest. Teised teavad seda paremini kui mina. Eks nad ole sellest juba mitu korda kirjutanud."
Ja intervjuu jääbki tegemata. (lk 49)
  • Elmar Luts, "Eesti muusikaelu patriarh", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 40–49


  • Olen aegade vältel laulnud väga mitme koorijuhi käe all, kellest parematena võin esile tõsta Eduard Tubinat, Alfred Karindit, Peeter Lokki ja mõnd teistki, kuid kõige elavamalt on ikka meeles Juhan Simmi originaalne isiksus. Oma ülevoolava temperamendi sunnil valis ta nähtavasti ka repertuaari — ikka elavad ja jõulised teosed. Juhan Simmi oskus ja emotsionaalsus võisid isegi ebamusikaalse inimese laulma panna. Ta tegi kõike südamest, olgu see siis komponeerimine või dirigeerimine. See nakatas lauljaid ja muidugi ka kuulajaid. (lk 35)
  • Peolauas tuletasime muu hulgas meelde sünnipäevatervitust meie auliikmele Aleksander Lättele aastakümneid tagasi ning võrdlesime seda nüüdsega.
Nimelt elas Aleksander Lätte Tartus Rüütli (nüüd 21. Juuni) tänavas suures korteris. Siirdusime sinna peaaegu terve TMS-iga Ed. Tubina juhatusel, ühtekokku 80—90 meest. Astusime üles avaras saalis, kus peale suure kontsertklaveri polnud mingit mööblieset. Kui olime oma laulud ette kandnud, tervitussõnad öelnud ja lillekimbu Lättele kätte andnud, läks sünnipäevalaps kõrvaltuppa, tuli sealt tagasi ühe tooliga ja ütles: "Laulumehed, palun istet võtta!"
Selle jutu peale naeris Juhan Simm suure häälega ning lausus: "No see on ka arusaadav, Lätte oli ju vanapoiss ja pealegi karsklane. Tal polnud lauakatjat." (lk 37)
  • Ükskord sattusime järgmise stseeni tunnistajaiks. Kuulsime äkitselt puhvetiruumist kõva jutuajamist, mis tõusis fortissimo'ni. Seal leti ees olid istunud kaks tuntud tartlast — kirjanik Oskar Luts ja rätsepmeister Eduard Uusen —, vaikselt juttu puhunud ja vahetevahel jälle klaasi põhja vaadanud. Siis ilmunud nende juurde Juhan Simm, keda Uusen aasima kukkunud: "Juhan Shimm hon shiia hära heksinud, shest shiin hon mheistrite shelts, Shimm phole haga mheister." Nüüd hakkas Oskar Luts vahekohtunikuks ja tegi selgeks, et Juhan Simm on koguni kahekordne meister: helimeister ja koormeister. Aasimise tagajärg oli, et Uusen ise pidi end oma eksimuse pärast karistama ning Simmile ühe kahekümneviiese välja tegema. See paistis Uusenile isegi rohkem meeldivat kui Simmile. Oli ju üldiselt teada, et rätsepmeister soovis vaimuinimestega läbi käia, ja nüüd oli selleks paras võimalus. (lk 38)
  • Samas sisenes keegi uus külaline, kes jättis lihtsa mehe mulje. Ta lõi juba ukse juures kontsad kokku, võttis mütsi peast, tikkus millegipärast komistama, vaatas leti suunas ja tervitas nagu vana sõpra sõnadega: "Tere, härra Tsimm!", mille peale Juhan Simm vastas: "Mina pole kellegi Tsimm. Minu nimi on Simm." Jälle hakkas Luts vahekohtunikuks, sest ka võõra eksitus laskis end "heaks teha". Oli ju igale mehele suureks auks Juhan Simmi ja Oskar Lutsuga koos klaasi tõsta. Sellest jätkus sõpradelegi pajatada. (lk 39)
  • Elmar Lani, "Koorilaulja meenutusi", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 35–39


  • ...Juhan Simmiga kasvasime koos teist lapsepõlve — kunstilist. Olime "Vanemuise" lapsed. Meid hüütigi "Vanemuises" kaksikuteks: kus oli üks, seal oli ka teine — vabal ajal muidugi, sest töö juures oli kummalgi oma ala.
Suure õhina ja ennastsalgavusega tehti toda tööd. (lk 29)
  • Mäletan esimesi sümfooniaorkestri proove. Orkester laiutas siis laval ja tõrjus näitlejad rõdutagustesse suitsetamisruumidesse. Igal vabal momendil ruttasin rõdule, et vaadata-kuulata orkestrit, mida juhatas Simm.
Kord ilmus minu kõrvale ka Menning. Temagi vaatas ja kuulas.
"Küll juhatab inetult," ohkas ta, lõi käega ja läks välja.
Aastate pärast polnud inetusest enam juttugi... Simmist sai osavaim ning armastatuim koorijuht üle maa. Kõik suured laulupeod olid tema juhatada. (lk 29)
  • Kasvasime küll vennalikult, kuid sõprusest ei tahtnud meil suurt asja saada. Küllap sellepärast, et ülimal lõbumomendil läksime ikka tülli. Kui tihti lahkusime teineteisest sinasõpruse lõpetamisega. Lõppude lõpuks sai see meile omamoodi harjumuseks, kuigi asi sinasõprusest päris lahtiütlemiseni siiski ei jõudnud. Kui teisel päeval kokku saime, alustas ikka üks meist kohmetult:
"Nagu imelik on täna..."
Teine toetas takka: "Ega ta minulgi teisiti ole!"
"Peaks nagu midagi tegema..."
"No teeme ometi!"
Ja "Vanemuise" lett taastas õhtul puruks kistud sõpruse. (lk 30)
  • Leopold Hansen, "Kivivare ööbik", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 27–30; raamatust "Karjapoiss on kuningas", Tallinn, 1963