Elmar Lani
Ilme
Elmar Lani (29. august 1903 Vassevere küla, Saare vald – 11. aprill 1989 Tartu) oli eesti advokaat, ühiskonna- ja kultuuritegelane.
Kirjutisi
[muuda]- Olen aegade vältel laulnud väga mitme koorijuhi käe all, kellest parematena võin esile tõsta Eduard Tubinat, Alfred Karindit, Peeter Lokki ja mõnd teistki, kuid kõige elavamalt on ikka meeles Juhan Simmi originaalne isiksus. Oma ülevoolava temperamendi sunnil valis ta nähtavasti ka repertuaari — ikka elavad ja jõulised teosed. Juhan Simmi oskus ja emotsionaalsus võisid isegi ebamusikaalse inimese laulma panna. Ta tegi kõike südamest, olgu see siis komponeerimine või dirigeerimine. See nakatas lauljaid ja muidugi ka kuulajaid. (lk 35)
- Peolauas tuletasime muu hulgas meelde sünnipäevatervitust meie auliikmele Aleksander Lättele aastakümneid tagasi ning võrdlesime seda nüüdsega.
- Nimelt elas Aleksander Lätte Tartus Rüütli (nüüd 21. Juuni) tänavas suures korteris. Siirdusime sinna peaaegu terve TMS-iga Ed. Tubina juhatusel, ühtekokku 80—90 meest. Astusime üles avaras saalis, kus peale suure kontsertklaveri polnud mingit mööblieset. Kui olime oma laulud ette kandnud, tervitussõnad öelnud ja lillekimbu Lättele kätte andnud, läks sünnipäevalaps kõrvaltuppa, tuli sealt tagasi ühe tooliga ja ütles: "Laulumehed, palun istet võtta!"
- Selle jutu peale naeris Juhan Simm suure häälega ning lausus: "No see on ka arusaadav, Lätte oli ju vanapoiss ja pealegi karsklane. Tal polnud lauakatjat." (lk 37)
- Ükskord sattusime järgmise stseeni tunnistajaiks. Kuulsime äkitselt puhvetiruumist kõva jutuajamist, mis tõusis fortissimo'ni. Seal leti ees olid istunud kaks tuntud tartlast — kirjanik Oskar Luts ja rätsepmeister Eduard Uusen —, vaikselt juttu puhunud ja vahetevahel jälle klaasi põhja vaadanud. Siis ilmunud nende juurde Juhan Simm, keda Uusen aasima kukkunud: "Juhan Shimm hon shiia hära heksinud, shest shiin hon mheistrite shelts, Shimm phole haga mheister." Nüüd hakkas Oskar Luts vahekohtunikuks ja tegi selgeks, et Juhan Simm on koguni kahekordne meister: helimeister ja koormeister. Aasimise tagajärg oli, et Uusen ise pidi end oma eksimuse pärast karistama ning Simmile ühe kahekümneviiese välja tegema. See paistis Uusenile isegi rohkem meeldivat kui Simmile. Oli ju üldiselt teada, et rätsepmeister soovis vaimuinimestega läbi käia, ja nüüd oli selleks paras võimalus. (lk 38)
- Samas sisenes keegi uus külaline, kes jättis lihtsa mehe mulje. Ta lõi juba ukse juures kontsad kokku, võttis mütsi peast, tikkus millegipärast komistama, vaatas leti suunas ja tervitas nagu vana sõpra sõnadega: "Tere, härra Tsimm!", mille peale Juhan Simm vastas: "Mina pole kellegi Tsimm. Minu nimi on Simm." Jälle hakkas Luts vahekohtunikuks, sest ka võõra eksitus laskis end "heaks teha". Oli ju igale mehele suureks auks Juhan Simmi ja Oskar Lutsuga koos klaasi tõsta. Sellest jätkus sõpradelegi pajatada. (lk 39)
- Elmar Lani, "Koorilaulja meenutusi", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 35-39