Mart Saar

Mart Saar (28. september 1882 Hüpassaare – 28. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja pianist.

Tema kohta

• See on fakt, et Mart Saar tegi minust helilooja. Läksin tema juurde täiesti valge lehena, mõtlesin, et ajutiselt. Aga tema rahulik ja aeglane, detailidesse süvenev ja põhjalik õpetamisviis viis selleni, et ma hakkasin leidma eneseväljendamise vahendeid harmoonias, meloodias ja rütmis, hakkasin neid vahendeid teadlikumalt kasutama - hakkasin looma. (lk 87)
• Saar oli ka see, kes mind viis rahvaviiside juurde. Nendega ei olnud ma samuti üldse kokku puutunud. Saar rääkis rahvaviisidest, rääkis ja näitas, kuidas neid edasi arendada. See oli just tema idee, et võtta rahvaviis ja püüda seda orgaaniliselt edasi arendada lähtudes sellest, mis sulle selle viisi näol antud on, mitte näiteks Tšaikovski stiili või mingisuguse akadeemilise vormi alusel. Heliloojana oli Saar mulle tol ajal suur eeskuju. (lk 88)
• Saare parandamised polnud mitte nii, et ta võttis pliiatsi kätte ja hakkas midagi muutma. Seda ta ei teinud kunagi. Ta ainult mängis klaveril minu tehtud lugu, ükskõik kas see oli siis harjutus või looming. Ja kui talle midagi ei meeldinud, siis ta jäi äkki vakka ja oli niisuguse imeliku ilmega. Saar hakkas seda kohta siis tavaliselt kordama, näitas improviseerides mitmeid variante, kuidas võiks teisiti teha. See oli niisugune stiililine lihvimine. Mina kuulasin, kõrv kikkis. Mis mulle sealt meelde jäi - ei oska öelda. Selliste variantide leidmisega tuleb igal kirjutajal tegemist teha. Sest kui sa hakkad midagi kirjutama, siis ega see, mis kohe tuleb, ei ole alati see õige. Võib teha niimoodi, aga ka teist ja kolmandat moodi. Tuleb leida, mis on see kõige õigem - ja mitte ainult harmoonias, vaid kõiges muus. Valiku tegemine ongi kirjutamise juures alati kõige raskem. (lk 97-98)
• Ka Saar soovitas seda [et heliloojad käiksid ise rahvalaule kogumas]. Ta ütles, et kui tema käis rahvaviise kogumas, andis see talle väga palju. Ta nägi, kuidas seda tehti. Kõik see miljöö - kuidas rahvalaulikud lauludesse sisse elasid ja missugustes tingimustes elasid. Kord oli nii: savipõrandaga õueköök, eideke istus järi peal palja jalu, seapõrsas kogu aeg tema ümber liikumas. Eideke laulis, aga seapõrsas tuli ta varbaid lakkuma... "Kõtt, mine ära!" - ja laulis jälle südamerahuga edasi. See oli talle nii loomulik tegevus. (lk 102)
  • Ester Mägi, rmt: Evi Arujärv, "Ester Mägi. Elu ja helid". Eesti Muusika Infokeskus, 2008