Elundidoonorlus

Proosa

• "Kas ma saan teda enne operatsiooni näha?" küsis Joanna.

"Kahtlen selles," kostis ametnik külmalt. "Kahtlen väga."

Kui see olnuks ametniku otsustada, teadnuks ta kohe, mida vastata niisugusele naisele nagu Joanna Brady, kes nõudis elundisiirdamise dokumendi allkirjastamist juba enne operatsiooni. Mitte mingil juhul poleks ta lubanud seda naist abikaasa juurde, ei ilmaski!

Nii reetlikud naised polnud üleüldse abikaasat väärt.

• J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 41-42

• Pollyle oli alati tundunud, et kasutada surnud inimese osi selleks, et kolm-neli inimest saaks ellu jääda, on mõistlik, aga isa Zelik väitis kantslist, et Nuggan ei taha, et inimesed lihtsalt elaksid, tema tahab, et nad elaksid õigesti. Selle peale kostis kogudusest üldist nõusolevat suminat, kuid Polly teadis kindlalt, et seal istus paar inimest, kelle üks käsi või jalg oli teisest natuke vähem päevitunud või natuke karvasem. Kõikjal mägedes oli puuraidureid. Õnnetusi juhtus kogu aeg - kiireid, ootamatuid õnnetusi. Ja kuna ühekäelise puuraiduri jaoks ei ole kes teab kui palju vabu tööotsi, läksid mehed ja otsisid üles Igori, et tema teeks seda, millega ükski palve hakkama ei saa.

Igoritel oli moto: mida külvad, seda lõikad. Neile ei pidanud kohe maksma. Neile pidi maksma tagantjärele, ja tõtt-öelda just see panigi inimesed muretsema. Kui Igori abi kasutanud inimene hakkas surema, ilmus mõni Igor salapärasel kombel uksele ja palus, et tal lubataks võtta kaasa mõned kehaosad, mida on hädasti vaja teiste jaoks tema "väikeshesh nimekirjash". Ta ootas hea meelega, kuni preester oli ära läinud, ja kui aeg tuli, tegi Igor oma töö väga puhtalt, nagu räägiti. Üsna tihti juhtus aga, et kui Igor välja ilmus, hakkas doonorikandidaat kartma ja pöördus Nuggani poole, kellele meeldisid ühes tükis inimesed. Sellisel juhul lahkus Igor vaikselt ja viisakalt ega tulnud enam kunagi tagasi. Ta ei tulnud kunagi tagasi tervesse külla või puuraidurite laagrisse. Samuti ei tulnud sinna enam kunagi teised Igorid. Mida külvad, seda lõikad - aga ainult niikaua, kuni keegi seda ringi ei katkesta.

• Terry Pratchett, "Koletislik rügement", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 132-133