Etnofuturism

Proosa

• See kirjandusvool [etnofuturism] sündis ja hakkas arenema 1990. aastate keskel. See üritab pakkuda ideoloogilist tuge kogukondadele, keda painab mure oma võimaliku hääbumise pärast ning kes kalduvad langema steriilsesse traditsionalismi või siis minna kaasa neid eitava enamusega - olgu selleks Vene või Ameerika kultuur... Etnofuturismi mõiste leiutati Eestis ning teoreetilise baasi andis sellele oma töödes soomlane Kari Sallamaa. Hämmastav on tõdeda, et etnofuturism, mida peeti kaua aega omapäratsevate noorte eesti luuletajate naljaks, on saavutamas laialdast tunnustust tänu vastustele, mida see pakub rahvus- vähemustele, muuhulgas ka Venemaa soomeugrilastele. Kui pealinnas elav eesti "ametlik" haritlaskond kaldub seda Tartus loodud kirjandusvoolu kõrgilt eirama, siis Lõuna-Eesti kirjandusele on see andnud rikkalikult ainest.
  • Eva Toulouze, "Minu Udmurdimaad. Välitöömärkmeid ja mõtisklusi", tlk Indrek Koff, Argo, 2021, lk 314

• Maastikega seotud paigamälu, millele tuginebki tema etnofuturistlik eestluse müüt, on Mikita pärisosa.
  • Maarja Ojamaa, "Kus on su kodune koht, mõtterändur?", Sirp, 10.03.2023 (arvustus: Valdur Mikita, "Mõtterändur", Välgi Metsad, 2022)